Ilmselt olen ma juba niivõrd linnastunud inimene, et pole ise sellele mõelda osanud. Aga see on kohutav. Osa minu lapsepõlvest, mis oli nii tavaline, on kadumas. Hea küll, et juba kolmkümmend aastat harib mu vanavanemate põldu naabrimees oma traktoriga - ma mäletan veel aega, kui Taat selleks iga kord kolhoosist hobuse laenas. Ma mäletan oma isa, kui ta adra järel astus... Ma mäletan, kuidas lõhnas õhk heinamaal, ma mäletan vesikuppe jões, ma mäletan kõrre otsa aetud maasikaid, ma mäletan värsket maapiima ja võileibu ning pannkooke maasikamoosiga, mida me keset niidetud heina maha laotatud tekil istudes sõime, ma mäletan pisikest linnupesa heina sees, mille ligi Taat meid ei lubanud... Ma mäletan suurt looreha, ma mäletan hiiglaslikke heinakoormaid, mille otsas me, lapsed, sõita saime, ma mäletan hobuse siidiseid mokki, kui ta mu pisikeselt peopesalt leivakannika napsas, ma mäletan, kuidas Isa mind kord sellesama hobuse selga tõstis ja me niimoodi tasakesi kodu poole sammusime, mina kramplikult loogast kinni hoidmas ja Isa hobuse kõrval astumas, Onu aga heinakoorma otsas laulmas... Ma mäletan mõnusaid suveöid heinalakas ja õudusjutte eri värvi kätest.
Ja see kõik ei olnud ju ammu. Ainult üks inimpõlv tagasi.
Ei, ma ei hakka oigama, et kuhu see kõik viib ja mis meist sedasi saab ja... Ma lihtsalt ohkan.
Kurb on.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar