...teatav annus masohhismi, sest miks muidu ma teksade parandamise taustaks seda vaatasin. Arvatavasti on siin süüdi ka pisuke uudishimu ja soov teada saada, millega sihuke asi üldse lõppeda võib. Ma ei tea, misasi see oli, aga jama oli see igal juhul.
31. mai 2006
Pardon me french...
...aga asi kipub ikka päris ebaviisakaks: täna ütles kommentaarium mulle "pohwuj". Ei ole võimalik.
Lisa: ja tänu Terevisioonile on tänase päeva repertuaaris Eric Idle'i poolt kokniaktsendiga lauldud "Always Look on the Bright Side of Life" koos Monty Pythoni vilekooriga. Nii palju siis minu nostalgilisest meeleolust - alati rikuvad nad selle ära.
Lisa: ja tänu Terevisioonile on tänase päeva repertuaaris Eric Idle'i poolt kokniaktsendiga lauldud "Always Look on the Bright Side of Life" koos Monty Pythoni vilekooriga. Nii palju siis minu nostalgilisest meeleolust - alati rikuvad nad selle ära.
Hing ihkab...
Kõik muudkui ässitavad. Ma tahan ka. Siin suure linna külje all ei ole sellist avaruse ja vabaduse tunnet - vähemalt mina ei adu seda - nagu Ä-de suvekodus. Päike, õhk ja vabadus on need rammusad plussid, mis kaaluvad üles nii mõnegi kõhna miinuse. Päike, õhk ja vabadus - nagu minu lapsepõlves.
Viimasel ajal olen tihti mõelnud, millest selline nostalgii vanade aegade järele - kas tõesti sellest üha hullemini kihutavast maailmast, sellest"peab-peab-peab!" ja "vaja-vaja-vaja!"? Aga vahel oleme Marksi ja sõbranna Annaga arutanud, et oma lapsepõlv tundub praegu kuidagi palju turvalisem ja rahulikum kui meie laste oma. Võib-olla on see tingitud ka sellest, et meie lastel ei ole oma "maa-vanaema" - seda muretu lapsepõlve turvalist kantsi. E töötab, Ä töötab, mõlemad elavad linnas, sõbranna Anna sugulastega on hoopis isemasti lood ja Marksil niisamuti.
Ja kuidas vanasti sai haletsetud neid, kes suved linnas veetsid! Sest mõelge ometi - neil ei olnud võimalust käia heinamaalt hobusega heinu toomas (hiljem asendus hobune küll traktoriga), ronida reneti otsa, et tipust veel viimased maitsvad õunad kätte saada, mis raputamisega keeldusid alla pudenemast, otsida mööda lauta ja heinaküüni taga kanapesi ja võistelda, kellel õnnestus suurim kogus mune leida, hiljem aga preemiaks koogel-moogelit teha, ojas konnakulleseid püüda ja vesikirpe uurida, varahommikul ärgata vanaema kobistamise ja imehea kohvilõhna peale (nii naljakas, kui see ka pole, koosneb mu unistuste hommikusöök siiani pehmest leivast, keedumunadest, vürtsikiludest, kurgi-tomati-tillisalatist, murulaugust hapukoorega ja piimaga keedetud viljakohvist), tunda, kuidas lõhnavad sirelid (linnas ei lõhnanud nad iialgi samamoodi), jalutada õhtul paljajalu mööda kastest muru ja teha enne magamaminekut viimane reid hernepeenrasse, seista paduvihma ajal räästa all ja lasta soojal veel endale kaela pahiseda ning korraldada hiljem vanaema ahastuseks elutoa põrandal korralik märg liurada...
Selle kõrval muutuvad kohustuslik kartulivagude kõplamine ja porgandipeenarde rohimine kuidagi kahvatuks ja haledaks. Sest isegi seda andis huvitavamaks teha.
Nüüd...? Nüüd on ainult konnasilmad, kumminaalmaksud ja ropult igasuguseid kohustusi. Ohjah.
*vaatab mõtlikult aknast välja ja ohkab vanainimeselikult*
Eks ta ole.
Viimasel ajal olen tihti mõelnud, millest selline nostalgii vanade aegade järele - kas tõesti sellest üha hullemini kihutavast maailmast, sellest"peab-peab-peab!" ja "vaja-vaja-vaja!"? Aga vahel oleme Marksi ja sõbranna Annaga arutanud, et oma lapsepõlv tundub praegu kuidagi palju turvalisem ja rahulikum kui meie laste oma. Võib-olla on see tingitud ka sellest, et meie lastel ei ole oma "maa-vanaema" - seda muretu lapsepõlve turvalist kantsi. E töötab, Ä töötab, mõlemad elavad linnas, sõbranna Anna sugulastega on hoopis isemasti lood ja Marksil niisamuti.
Ja kuidas vanasti sai haletsetud neid, kes suved linnas veetsid! Sest mõelge ometi - neil ei olnud võimalust käia heinamaalt hobusega heinu toomas (hiljem asendus hobune küll traktoriga), ronida reneti otsa, et tipust veel viimased maitsvad õunad kätte saada, mis raputamisega keeldusid alla pudenemast, otsida mööda lauta ja heinaküüni taga kanapesi ja võistelda, kellel õnnestus suurim kogus mune leida, hiljem aga preemiaks koogel-moogelit teha, ojas konnakulleseid püüda ja vesikirpe uurida, varahommikul ärgata vanaema kobistamise ja imehea kohvilõhna peale (nii naljakas, kui see ka pole, koosneb mu unistuste hommikusöök siiani pehmest leivast, keedumunadest, vürtsikiludest, kurgi-tomati-tillisalatist, murulaugust hapukoorega ja piimaga keedetud viljakohvist), tunda, kuidas lõhnavad sirelid (linnas ei lõhnanud nad iialgi samamoodi), jalutada õhtul paljajalu mööda kastest muru ja teha enne magamaminekut viimane reid hernepeenrasse, seista paduvihma ajal räästa all ja lasta soojal veel endale kaela pahiseda ning korraldada hiljem vanaema ahastuseks elutoa põrandal korralik märg liurada...
Selle kõrval muutuvad kohustuslik kartulivagude kõplamine ja porgandipeenarde rohimine kuidagi kahvatuks ja haledaks. Sest isegi seda andis huvitavamaks teha.
Nüüd...? Nüüd on ainult konnasilmad, kumminaalmaksud ja ropult igasuguseid kohustusi. Ohjah.
*vaatab mõtlikult aknast välja ja ohkab vanainimeselikult*
Eks ta ole.
30. mai 2006
Vihase lapsevanema jorin
On kaks padunõmedat reklaami, mida ma ei kannata - üks on Sprite ja teine uus Peugeot. Eriti veel seetõttu, et jõmm on hakanud telekast hoolega just reklaame vaatama ja Sprite'i oma ajab teda lihtsalt endast välja. Iga kord ei torma ju kanalit ka vahetama. Teine aga on lihtsalt lollakas. Ma ei ole miski pirtspepp, eksole, aga aurates sugu tegevad lepatriinud ületavad isegi minu labasuste talumise piiri.
29. mai 2006
Sigaseid tähelepanekuid*
1) Temperatuurikleepsu kellaaeg on hullem veel kui aiateibad. See ei muutu ju muidu, kui ainult "värskenduse" abil. Seega: pöörata tähelepanu ainult ümmargusele kellale! (See oli puhtalt mental note to myself.)
2) Sein. psyh. annab ilmselt ümber tõlkida soome keelde - seinähullu elik püstihull. Põnev. (Ärdagu tuntagu end puudutatuna - ma ei sõima kedagi, lihtsalt heietan tobedaid mõtteid.)
3) Paroolide genereerimisest: kT märkis seepeale, et temale pakuti kord parooliks "dumebezu". Ausalt, ma hakkan neid koguma.
______
* Tuletatud väljendist "sigased väljaminekud". Allikas: Aapeli, "Üle linna Vinski"
2) Sein. psyh. annab ilmselt ümber tõlkida soome keelde - seinähullu elik püstihull. Põnev. (Ärdagu tuntagu end puudutatuna - ma ei sõima kedagi, lihtsalt heietan tobedaid mõtteid.)
3) Paroolide genereerimisest: kT märkis seepeale, et temale pakuti kord parooliks "dumebezu". Ausalt, ma hakkan neid koguma.
______
* Tuletatud väljendist "sigased väljaminekud". Allikas: Aapeli, "Üle linna Vinski"
28. mai 2006
Paranoiline
Ah jaa - ennist jäi märkimata, et piisab mul vaid vaimset ebastabiilsust ilmutada, eksole (mis sest, et puhtalt palavikust tingitud), kui otsemaid on platsis keski sein.psyh.ut.ee. Peaagu nagu Suur Vend jälgiks.
Aga tegelikult on nad mu maja alla käigu kaevanud ja kiiritavad mind. Ma tean.
Over and out.
Aga tegelikult on nad mu maja alla käigu kaevanud ja kiiritavad mind. Ma tean.
Over and out.
Olge lahked
*piiks* *piiks* no on *piiks* ma ütlen.
Siin on. Inglise keele oskus vajalik.
Aga üldiselt, mu armsad väikesed suhkrupõrsad, soovitan teose lihtsalt läbi lugeda, comprenez? Sama kehtib ka Bornhöhe "Tasuja" ja muude raamatute kohta, mille lühikokkuvõtteid te netti pidi taga ajate.
Siin on. Inglise keele oskus vajalik.
Aga üldiselt, mu armsad väikesed suhkrupõrsad, soovitan teose lihtsalt läbi lugeda, comprenez? Sama kehtib ka Bornhöhe "Tasuja" ja muude raamatute kohta, mille lühikokkuvõtteid te netti pidi taga ajate.
Ilmselt tingituna....
...üha kerkivast palavikust tegin eile õhtul midagi täiesti pöörast - nautisin täiel rinnal filmi, millele ma muudel juhtudel andnuksin hinnangu: "Ahah, nojah, ah, oli kah." Ja ilmselt tingituna samast palavikust läksin peaaegu pöördesse, sest seal oli tervenisti kolm kena meest. Ausalt, korraks oli sihuke tunne, nagu oleksin alles neliteist ja fännaksin endiselt filminäitlejaid.
Hea uudis on see, et palavikku mul enam ei ole.
Hea uudis on see, et palavikku mul enam ei ole.
27. mai 2006
Oo õudu...
...mis päev see täna küll on? Algas kõik nii rahulikult ja vaikselt, kuigi olemine on kehv ja dida kiddi (käi veel toariiete väel pesu vihma käest päästmas, eksole, kui väljas on 14 kraadi sooja). Ja siis KÕMM! leidis kT täna netti riputet aerofoto (palun väga), kus Tabasalu-Juuliku trassi 0+ variant kulgeb otse üle meie krundi. Meile, meist kummalgi pool asuvale naabrile ja vastasnaabri poolele krundile on peale tõmmatud rammusad punased ristid.
Palju õnne. Aitäh.
Palju õnne. Aitäh.
Aruma'isaa...
...miks too täheühendigeneraator minu jaoks alati mingeid imesõnu välja mõtleb? (No see, mis kommentaariumi kaitseb.) Alles ta sõimas mind oriendikeelsete sõjahüüetega, aga nüüd ütles lihtsalt "kuzimamm". Mida ma pean sellest arvama?
Midagi...
...lummavat on vihmahakuses kevadhommikus, kui sa istud, aeg maas, ja vaatad, kuidas hallid pilved üle taeva sõuavad, taustaks aga mängib Procol Harumi "Whiter Shade of Pale".
26. mai 2006
Nõndaks
Mind on vahepeal:
1. opereeritud
2. süstitud
3. süstlaauk kinni õmmeldud (vaja läks oma paarsada õmblust)
4. kanüül pandud
5. kõrvu kontrollitud
6. tablette sisse söödetud (peoga, nigut obesele)
J mängis arsti.
Aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis operatsioonihaav on endiselt kinni õmblemata.
1. opereeritud
2. süstitud
3. süstlaauk kinni õmmeldud (vaja läks oma paarsada õmblust)
4. kanüül pandud
5. kõrvu kontrollitud
6. tablette sisse söödetud (peoga, nigut obesele)
J mängis arsti.
Aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis operatsioonihaav on endiselt kinni õmblemata.
Skepsis
Nagu näha, on valimispropagandaga juba algust tehtud. Te vabandage mind, aga ilus jutt jääb ilusaks jutuks seni, kuni tõepoolest midagi toimuma hakkab. Ja mina usun siis, kui on juba toimunud.
Ei, mina ei oota raha, selleks et teist last sünnitada. Minu probleem on tervises. Aga käest ära on see asi küll ja kui ma meie poliitikute suhtes mitte raskekujulist skepsist ei põeks, siis ma isegi kiidaksin Pomerantsile takka. Jutt on ju õige ja ilus, aga tõesti: usun siis, kui näen.
Ei, mina ei oota raha, selleks et teist last sünnitada. Minu probleem on tervises. Aga käest ära on see asi küll ja kui ma meie poliitikute suhtes mitte raskekujulist skepsist ei põeks, siis ma isegi kiidaksin Pomerantsile takka. Jutt on ju õige ja ilus, aga tõesti: usun siis, kui näen.
25. mai 2006
Taa-dega-riiitt...
...ja tinna-tinna, miiis meil viii-iii-iii-iiiga linna minna...
Kajakas, ma ütlen küll...
Niisiis. Kotiks on juba päevi ja ilma näinud hõbehall seljakott, milles sisaldub:
1. rahakott
2. prillitoos (reeglina koos prillidega, aga see pole alati kindel)
3. moblalaadija
4. meigikott (mis omakorda sisaldab nii mõndagi)
5. isikuttõendav dokument
6. väike peegel
7. Nivea Gloss Kiss nr 50 - nimi on maha kulunud
8. võtmed - meie maja
9. võtmed - ema korteri
10. telefonimärkmik
11. pastakas
12. rull sinist niiti koos nõelaga
13. marsade-busside koondsõiduplaan
14. 2 Ibumaxi
15. 1 Rennie
16. J lasteaiapüksid, mis vajavad pesu
17. J sokid - sama lugu
18. kaks kokkunätsutatud marsapiletit
19. üks kassatsekk
20. "Tutti-Frutti" karp, tühi
21. "Buratino" pudel, samuti tühi
22. Agatha Christie, "Saatuse tagauks" - läbi loetud ja nenditud, et poln'd suurem asi, on paremaid
23. postkastivõti - vaat, kuhu see sai!
24. metallist lätakas kirjaga "VIP-asiakas" - Prisma jagas neid kunagi; sellega saab käru ketist lahti
25. mõned mündid - kaks kahekümnesendist ja üks kümnesendine
26. küüneviil
27. pisikesed küünetangid (nahanakitsad, nagu J neid nimetab)
28. parajalt kõikvõimalikke purusid
Jeerum.
Igatahes sai rämps minema ja pesu masinasse visatud. Piinlik lausa.
Aga. Annan teatepulga edasi: Tiina, Anu ja Heidi palun.
Kajakas, ma ütlen küll...
Niisiis. Kotiks on juba päevi ja ilma näinud hõbehall seljakott, milles sisaldub:
1. rahakott
2. prillitoos (reeglina koos prillidega, aga see pole alati kindel)
3. moblalaadija
4. meigikott (mis omakorda sisaldab nii mõndagi)
5. isikuttõendav dokument
6. väike peegel
7. Nivea Gloss Kiss nr 50 - nimi on maha kulunud
8. võtmed - meie maja
9. võtmed - ema korteri
10. telefonimärkmik
11. pastakas
12. rull sinist niiti koos nõelaga
13. marsade-busside koondsõiduplaan
14. 2 Ibumaxi
15. 1 Rennie
16. J lasteaiapüksid, mis vajavad pesu
17. J sokid - sama lugu
18. kaks kokkunätsutatud marsapiletit
19. üks kassatsekk
20. "Tutti-Frutti" karp, tühi
21. "Buratino" pudel, samuti tühi
22. Agatha Christie, "Saatuse tagauks" - läbi loetud ja nenditud, et poln'd suurem asi, on paremaid
23. postkastivõti - vaat, kuhu see sai!
24. metallist lätakas kirjaga "VIP-asiakas" - Prisma jagas neid kunagi; sellega saab käru ketist lahti
25. mõned mündid - kaks kahekümnesendist ja üks kümnesendine
26. küüneviil
27. pisikesed küünetangid (nahanakitsad, nagu J neid nimetab)
28. parajalt kõikvõimalikke purusid
Jeerum.
Igatahes sai rämps minema ja pesu masinasse visatud. Piinlik lausa.
Aga. Annan teatepulga edasi: Tiina, Anu ja Heidi palun.
Armumiste aeg
Kaunis, mis?
Aga mis pealkirja puutub, siis armuda võib ka jahedasse kevadhommikusse, päikese käes lõhnavasse toomingasse, pilvenutilisse sinitaevasse ja udustesse öödesse. Mind tabab see tunne enam-vähem toomingate õitsemise aegu ja kestab vahelduva eduga juuni lõpuni, mõnikord kauemgi. Ja muudmoodi ei anna seda tõepoolest kirjeldada kui väljendiga "permanentne armumisseisund". Lihtsalt tunne on sedavõrd vaimustav. Te ainult vaadake enda ümber ja te näete ise.
Aga mis pealkirja puutub, siis armuda võib ka jahedasse kevadhommikusse, päikese käes lõhnavasse toomingasse, pilvenutilisse sinitaevasse ja udustesse öödesse. Mind tabab see tunne enam-vähem toomingate õitsemise aegu ja kestab vahelduva eduga juuni lõpuni, mõnikord kauemgi. Ja muudmoodi ei anna seda tõepoolest kirjeldada kui väljendiga "permanentne armumisseisund". Lihtsalt tunne on sedavõrd vaimustav. Te ainult vaadake enda ümber ja te näete ise.
Otsisõnad
Aeg-ajalt meeldib mulle kiigata, millega abil* mu bloogidesse on satutud. Siinse puhul on jätkuvalt esikohal "dawni sündroom" ja "hamleti lühikokkuvõte" (ja praegu aitasin ma sellele jälle kaasa, eksole - a propos, peaks ükskord selle lühikokkuvõtte siia tekitama ka, siis saavad vaesed otsijad ommeti rahu), aga minu isiklised kolm lemmikut on "koduvana", "hommikuti läbi lohvi" ja "koduveini laul".
Käsitööbloogi huvitavamad leiud on "webberi elulugu", "nodsu sünnipäev", "kallid hommikumantlid" ja üdini filosoofiline "meie saatus sõltub meie valikutest".
*kratsib kukalt*
Nunuh.
_________
* Sellist grammatilist vormi oli kasutanud keski kT õpetajatest (vist vene keele õpetaja), kes oli tõdenud, et "põlde küntakse traktoriga abil". Nagu kõik väärvormid, leiab ka see meie omavahelises vestluses laialdast kasutamist - mis iseenesest on halb asi ja peaks seetõttu piiramist leidma, sest vastasel korral hakkab jõmm arvama, et nii räägitaksegi.
Käsitööbloogi huvitavamad leiud on "webberi elulugu", "nodsu sünnipäev", "kallid hommikumantlid" ja üdini filosoofiline "meie saatus sõltub meie valikutest".
*kratsib kukalt*
Nunuh.
_________
* Sellist grammatilist vormi oli kasutanud keski kT õpetajatest (vist vene keele õpetaja), kes oli tõdenud, et "põlde küntakse traktoriga abil". Nagu kõik väärvormid, leiab ka see meie omavahelises vestluses laialdast kasutamist - mis iseenesest on halb asi ja peaks seetõttu piiramist leidma, sest vastasel korral hakkab jõmm arvama, et nii räägitaksegi.
24. mai 2006
Ega ma...
...ei jätagi täna järele, oo ei. Kui päev kord juba on tuksi läinud, olgu siis sedagi rõõmu, et saab kellelegi närvidele käia. (Oimaolenõel.)
Asi lihtsalt selles, et mind tabas täna (mitte küll ootamatult - sest need hood on regulaarsed - kuid siiski pisut äkki) mania grandiosa: mõtlesin nimelt, et peaks veel ka kokkamise-teemalise harubloogi tekitama. Aga siis jällegi mõtlesin, et... kesse mu mannapudrukeedust ikka lugeda viitsib. Pealegi on olemas nemad. Ja neid on veelgi.
Aga... mine tea. Vaatame.
Loodan, et ma teil und ära ei hirmutanud.
Oot. Keegi koputab. See on vist mu mõistus, kes koju tuleb. Ma lähen ja teen talle ukse lahti. Lugemiseni!
Asi lihtsalt selles, et mind tabas täna (mitte küll ootamatult - sest need hood on regulaarsed - kuid siiski pisut äkki) mania grandiosa: mõtlesin nimelt, et peaks veel ka kokkamise-teemalise harubloogi tekitama. Aga siis jällegi mõtlesin, et... kesse mu mannapudrukeedust ikka lugeda viitsib. Pealegi on olemas nemad. Ja neid on veelgi.
Aga... mine tea. Vaatame.
Loodan, et ma teil und ära ei hirmutanud.
Oot. Keegi koputab. See on vist mu mõistus, kes koju tuleb. Ma lähen ja teen talle ukse lahti. Lugemiseni!
Täää-naa-nee päeev...
...täää-naa-nee päeev
on tüh-ja läind,
on tüh-ja läind,
onn
tühh-
jaaa
läiiind!
Omal viisil. Minu variandis lõppes see joru subkontraoktavi kõige madalamal noodil. (Ärge mu käest küsige, mis noot see on, sest isegi kT ei osanud seda öelda ja tema on ju ometi muusikakoolis õppinud. Aga väga madal on see küll.)
Kik.
*keksib uhkelt ringi, et oskab kah mulgi murdes enam-vähem kaht sõna öelda*
Mis, muide, meenutab mulle, et ma tean ses murdes kogunisti üht luuletust:
Uni uidep aida takan,
tuul jäänd tukme aidatiil,
mia ütsi pimmen lakan
sõba silma ei saa viil.
Üts ku kõnniss katust pite,
tõne torgiss kõrrege...
Unkaaugun kennik luurip
põlevide silmege!
Äkselt vups! läts üle nenä
siidipehme keräke.
Rapsasi ta perra pimmen -
saa es kätte kedäki.
Kulle! Pirle jalge kotsil
kennik sabist! Mis ta taht?
Kennik käräs, kennik piiksät.
Valla pääse mõtsik jaht!
Tõmbasi rõiva üle koonu,
endämisi siunasi.
Siss tei äkselt kurja rõõmu -
kik jäi lakan vagusi.
Pent Nurmekund, "Närvi nässün"
Ja see ongi enam-vähem kogu mu mulgi keele oskus.
Selle peale tahaks öelda, et "Herr Perpentikel, was ist das was dort muru sees macht rääks-rääks?"
*lehvitab vihinal kõrvu ja ajab roosasid mullikesi suust välja*
Das ist doch eine Schnarrwachtel!
Pakk kommi sellele, kes ära arvab, mis teosega tegu. Ausalt.
on tüh-ja läind,
on tüh-ja läind,
onn
tühh-
jaaa
läiiind!
Omal viisil. Minu variandis lõppes see joru subkontraoktavi kõige madalamal noodil. (Ärge mu käest küsige, mis noot see on, sest isegi kT ei osanud seda öelda ja tema on ju ometi muusikakoolis õppinud. Aga väga madal on see küll.)
Kik.
*keksib uhkelt ringi, et oskab kah mulgi murdes enam-vähem kaht sõna öelda*
Mis, muide, meenutab mulle, et ma tean ses murdes kogunisti üht luuletust:
Uni uidep aida takan,
tuul jäänd tukme aidatiil,
mia ütsi pimmen lakan
sõba silma ei saa viil.
Üts ku kõnniss katust pite,
tõne torgiss kõrrege...
Unkaaugun kennik luurip
põlevide silmege!
Äkselt vups! läts üle nenä
siidipehme keräke.
Rapsasi ta perra pimmen -
saa es kätte kedäki.
Kulle! Pirle jalge kotsil
kennik sabist! Mis ta taht?
Kennik käräs, kennik piiksät.
Valla pääse mõtsik jaht!
Tõmbasi rõiva üle koonu,
endämisi siunasi.
Siss tei äkselt kurja rõõmu -
kik jäi lakan vagusi.
Pent Nurmekund, "Närvi nässün"
Ja see ongi enam-vähem kogu mu mulgi keele oskus.
Selle peale tahaks öelda, et "Herr Perpentikel, was ist das was dort muru sees macht rääks-rääks?"
*lehvitab vihinal kõrvu ja ajab roosasid mullikesi suust välja*
Das ist doch eine Schnarrwachtel!
Pakk kommi sellele, kes ära arvab, mis teosega tegu. Ausalt.
Öelge keegi...
...sellele iirlasele, et ta vait jääks. Ma ei viitsi enam tema nutulaulu kuulata. Aga Mittesoovikontserdi viisiketas muudkui tiirutab seda mu ajus ja ta ise ka hõljub mu silme ees - sihuke kurbade koerasilmadega ja natuke hale.
Eurovisiooni vaatamine tuleks ära lõpetada.
*mõtleb natuke*
Diagnoos: logorröa gradus gravis. Minul ikka.
*hakkab jälle õelaks kätte ära minema, sestap peab paremaks lõpetada*
Kena päeva.
Eurovisiooni vaatamine tuleks ära lõpetada.
*mõtleb natuke*
Diagnoos: logorröa gradus gravis. Minul ikka.
*hakkab jälle õelaks kätte ära minema, sestap peab paremaks lõpetada*
Kena päeva.
Jama tegelt ju
Ei edene, ei idane, ei mädane.
Töö ikka.
Täna Ei Ole Minu Päev.
Aga J magab. Lööb praegu oma isiklist rekordit.
Kadedaks teeb. Ma tahan ka magada.
Aga töö ootab. Mis sest, et ei edene.
Ma ei taha.
Ma tahan õue. Mis sest, et vihma sajab.
Nüüh!
*luristab nina*
Elu või asi, ma ütlen. Mis sest, et muidu pole viga.
Mis sest, et...
Ah.
Töö ikka.
Täna Ei Ole Minu Päev.
Aga J magab. Lööb praegu oma isiklist rekordit.
Kadedaks teeb. Ma tahan ka magada.
Aga töö ootab. Mis sest, et ei edene.
Ma ei taha.
Ma tahan õue. Mis sest, et vihma sajab.
Nüüh!
*luristab nina*
Elu või asi, ma ütlen. Mis sest, et muidu pole viga.
Mis sest, et...
Ah.
23. mai 2006
Viimasel ajal...
...ei taha J, et keegi juures passiks, kui ta end peseb. Ilus-kena, aga hambapesu peaks aeg-ajalt üle kaema, leidis kT täna. Kui ta siis oma sellekohast arvamust avaldas, kõlas toas J kategooriline imperatiiv: "Kui sa vaadata tahad, issi, siis vaata telekat!"
Ja pesigi uhkes üksinduses oma hambaid. Isegi mina ei tohtinud vaadata. Oh hoidku küll. Eks hambaarsti juures kuuleb siis.
Ja pesigi uhkes üksinduses oma hambaid. Isegi mina ei tohtinud vaadata. Oh hoidku küll. Eks hambaarsti juures kuuleb siis.
See on ju...
...väga hea mõte. Brought to you by Leheneeger.
Elus olen jah. Aga jube väsinud. Nii et ruttu tuttu ja hommikul vara üles - olen täheldanud, et minu puhul on parim töötegemise aeg kella viiest hommikul kuni kella üheteistkümneni (täiendus: enne lõunat, aber natürlich), siis hakkab vedru tasapisi maha käima. Muidugi on nii varase tõusmise puhul miinuseks see, et kella kaheksa ajal õhtul hakkavad mu silmad väsimusest kõõrdi kiskuma.
Oi pagan, OP käib juba! Lugemiseni!
*kihutab kõrvade lehvides kõrvaltuppa*
Elus olen jah. Aga jube väsinud. Nii et ruttu tuttu ja hommikul vara üles - olen täheldanud, et minu puhul on parim töötegemise aeg kella viiest hommikul kuni kella üheteistkümneni (täiendus: enne lõunat, aber natürlich), siis hakkab vedru tasapisi maha käima. Muidugi on nii varase tõusmise puhul miinuseks see, et kella kaheksa ajal õhtul hakkavad mu silmad väsimusest kõõrdi kiskuma.
Oi pagan, OP käib juba! Lugemiseni!
*kihutab kõrvade lehvides kõrvaltuppa*
22. mai 2006
Uudissõnu vol n+1
J istus diivanil ja kritseldas midagi keskendunult. Silmitses siis enda joonistatud kõverikku kriksadulli, nohises veidi ja langetas seejärel otsuse: "No see pole ju... See on mingi pöörasnunnu ess."
*blink, blink*
*blink, blink*
Tänasida toimetusi...
Jõmm on jälle haige. Nohu on ja kõrv on katsudes valus. Kurisk, ma ütlen. Milliseid imelugusid mulle suntidest räägiti - oo jaa, pärast seda on kõik korras ja oi ei, nohu küll enam kõrva ei löö. Ega ma seda uskunudki, aga igatahes niipea, kui J-l sundid kõrvust said, hakkas üks tants ja trall ja trali-vali jälle peale. Nojah, eks ole ju lohutus seegi, et nüüd ainult ühe kõrvaga. :P
Vähemalt püstitab jõmm praegu isiklikku magamisrekordit, mis annab mulle rahulikuks töötegemiseks rohkem aega (nagu näha juuresolevalt pildilt, siis sellega ma praegu tegelengi, nii et kõrvad laperdavad, eksole). Aga:
1) mul on vaja koristada
2) mul on vaja arst kutsuda
3) mul on vaja süüa teha
4) enne seda oleks mul vaja ka poes käia, aga midagi pole teha - palavikus lapsega sinna kohe kuiski ei lähe
5) mul on vaja tööd teha
6) mul on vaja tööd teha
7) mul on vaja tööd teha (kordan: vaadake juuresolevat pilti)
Aga ausalt, mu aju on nii ülekuumenenud, et kõrvust ajab suitsu välja, sestap ka see väike veerand tundi pause
Ah jaa.
8) mul on vaja pea ära pesta - tegelt hea mõte, jahutab aju maha ehk
Ja kui nüüd pesemine juba jutuks tuli, siis
9) mul on vaja pesu pesta
Nädalavahetusel seda teadupärast vihma tõttu teha ei saanud - suhteliselt mõttetu on ju viia tsentrifuugitud kaltsooned nöörile ja need siis natukese aja pärast jälle tsentrifuugida ning kiiruse mõttes J õliradikale laotada. Nii laisk olen ma küll, et mõttetult sebida ei viitsi.
Aga okei. Kafeika (kui on kurilka, miks siis ei võiks ka kafeika olla???) läbi ja jälle tööle. Tänase päeva motolaul läbisegi juba kolmat päeva järjekindlalt Mittesoovikontserdi viisikettal keerleva lauluga kõlaks siis järgmiselt:
Hei hoo, hei hoo,
you are my love.
Käib töö ja vile koos,
my only love.
Päris ausalt, ma ei taha Kreekast ja eriti nende võidulaulust enam mitte midagi kuulda! Basta!
Aga jah - olen hakanud jälle jooma. Hõkk.
Kohvi muidugi.
Cheerio, me luvly readers!
Vähemalt püstitab jõmm praegu isiklikku magamisrekordit, mis annab mulle rahulikuks töötegemiseks rohkem aega (nagu näha juuresolevalt pildilt, siis sellega ma praegu tegelengi, nii et kõrvad laperdavad, eksole). Aga:
1) mul on vaja koristada
2) mul on vaja arst kutsuda
3) mul on vaja süüa teha
4) enne seda oleks mul vaja ka poes käia, aga midagi pole teha - palavikus lapsega sinna kohe kuiski ei lähe
5) mul on vaja tööd teha
6) mul on vaja tööd teha
7) mul on vaja tööd teha (kordan: vaadake juuresolevat pilti)
Aga ausalt, mu aju on nii ülekuumenenud, et kõrvust ajab suitsu välja, sestap ka see väike veerand tundi pause
Ah jaa.
8) mul on vaja pea ära pesta - tegelt hea mõte, jahutab aju maha ehk
Ja kui nüüd pesemine juba jutuks tuli, siis
9) mul on vaja pesu pesta
Nädalavahetusel seda teadupärast vihma tõttu teha ei saanud - suhteliselt mõttetu on ju viia tsentrifuugitud kaltsooned nöörile ja need siis natukese aja pärast jälle tsentrifuugida ning kiiruse mõttes J õliradikale laotada. Nii laisk olen ma küll, et mõttetult sebida ei viitsi.
Aga okei. Kafeika (kui on kurilka, miks siis ei võiks ka kafeika olla???) läbi ja jälle tööle. Tänase päeva motolaul läbisegi juba kolmat päeva järjekindlalt Mittesoovikontserdi viisikettal keerleva lauluga kõlaks siis järgmiselt:
Hei hoo, hei hoo,
you are my love.
Käib töö ja vile koos,
my only love.
Päris ausalt, ma ei taha Kreekast ja eriti nende võidulaulust enam mitte midagi kuulda! Basta!
Aga jah - olen hakanud jälle jooma. Hõkk.
Kohvi muidugi.
Cheerio, me luvly readers!
21. mai 2006
Aus ülestunnistus
Tunnistan puhtsüdamlikult üles, et ma olen nuusutaja. Päriselt ka. kT niidab praegu väljas muru ja te ei kujuta ette, kui võrratu aroom meie maja ümber hõljub! Kui oleks kuidagi võimalik, paneks selle lõhna pudelisse hoiule ja talvel kõige süngema kaamose ajal nuusutaks seda aeg-ajalt. Selles lõhnas on kõike - toomingaõite magusust, niiske mulla ja niidetud rohu muskuselõhna, vihma ja isegi kuusevaigu hõngu. Jumalik! Pistsin korra pea aknast välja, et kT-ga rääkida, ja olen siiani pilves.
*hõljub kööki süüa tegema*
*hõljub kööki süüa tegema*
Numa'itia
Algus oli paljutõotav - nigut olümpiamängude avamine. Igatahes mõjus see mulle nii rängaste, et ma lülitasin sisse Raadio2-e ja kuulasin seda edasi isegi siis, kui sealne mula juba tasapisi mölaks hakkas kiskuma. Tavaolukorras ei kuula ega vaata ma Juurt ka siis mitte, kui mulle peale makstakse - arvake siis ise, kui sügav mu tänaõhtune hingevapustus on.
Ja nüüd ma ei teagi, kas minna kohe magama või vaadata, millega see tsirkus lõpeb. Esimese variandi kahjuks räägib tõsiasi, et mul pole und, pealegi hääletasime soomlaste poolt ja ikkagi tahaks teada, mis saab. Tegelt oleks täitsa paras, kui Leedu võidaks. Böö.
*haigutab laialt, kattes suu viisakalt sabaga*
Vabandust. Kus hundist räägid, eksole. Sain ma vaevalt une puudumise kohta märkuse teha, kui see oli kohemaid platsis, vihane ka veel, et misasja mina levitan tema kohta laimujutte. Okei, me hakkame seda asja nüüd klaarima. Seniks lugemiseni.
Ja nüüd ma ei teagi, kas minna kohe magama või vaadata, millega see tsirkus lõpeb. Esimese variandi kahjuks räägib tõsiasi, et mul pole und, pealegi hääletasime soomlaste poolt ja ikkagi tahaks teada, mis saab. Tegelt oleks täitsa paras, kui Leedu võidaks. Böö.
*haigutab laialt, kattes suu viisakalt sabaga*
Vabandust. Kus hundist räägid, eksole. Sain ma vaevalt une puudumise kohta märkuse teha, kui see oli kohemaid platsis, vihane ka veel, et misasja mina levitan tema kohta laimujutte. Okei, me hakkame seda asja nüüd klaarima. Seniks lugemiseni.
20. mai 2006
Niisiis...
...draft'isin osa sissekandeid ja edaspidi kirjutan siin bloogis ainult väikestest karvastest kassipoegadest ja roosadest mohäärkampsunitest. Vot tak vot, vualaa.
kT on kottu ä'ä - läks rattamatkale. Minul aga on aknad pärani ja maja imelist vihmamaitselist kevadehõngu täis. Mida muud sa, hing, veel ihaldada oskad?! (Kevadehõngust räägin, mitte kottu-ä'ä mehest, eksole.) Ainult vaadet aknast nautida ei saa - kassid, igavesed rajakad, on viimasel ajal võtnud kombeks mööda aknaraami üles ronida ja rokaste käppadega vastu aknaklaasi kolkida - selleks ikka, et oma tuppa pääsemise soovist võimalikult valjult teada anda - nii et kord nädalas on kindlustatud vähemalt akende välipesu. Ohjah. Nutt ja hala, ma ütlen.
Aga praegu... Oo ei, aknad jäävad minust küll puutumata praegu - ma lähen hoopis teed jooma (sest kohvi ei taha ma endiselt). Ollalaa!
kT on kottu ä'ä - läks rattamatkale. Minul aga on aknad pärani ja maja imelist vihmamaitselist kevadehõngu täis. Mida muud sa, hing, veel ihaldada oskad?! (Kevadehõngust räägin, mitte kottu-ä'ä mehest, eksole.) Ainult vaadet aknast nautida ei saa - kassid, igavesed rajakad, on viimasel ajal võtnud kombeks mööda aknaraami üles ronida ja rokaste käppadega vastu aknaklaasi kolkida - selleks ikka, et oma tuppa pääsemise soovist võimalikult valjult teada anda - nii et kord nädalas on kindlustatud vähemalt akende välipesu. Ohjah. Nutt ja hala, ma ütlen.
Aga praegu... Oo ei, aknad jäävad minust küll puutumata praegu - ma lähen hoopis teed jooma (sest kohvi ei taha ma endiselt). Ollalaa!
18. mai 2006
17. mai 2006
J meetod...
...vestluskaaslase segadusseajamiseks (väga tõhus sealjuures): just siis, kui teine on hoogu sattunud ja midagi seletab, küsida tema käest äkki ja karmil toonil: "Millise käega sina kirjutad?" Tänane saak: üks tuttav tädi lastepolikliiniku koridoris ja logopeed, lisaks juhuslikult tänaval kohatud endine kolleeg (minu, mitte J, eksole).
Tänane käik logopeedi manu oli minu jaoks tõeline piinapink - kuna ma istusin J selja taga, nägin peeglist nii tema kui logopeedi ammuli suid keeleharjutusi tegemas ja see ajas mind jubedalt haigutama.
Aga pärast mööda misiganestänavjääbLauterijaKentmannitänavatevahele marsapeatuse poole jalutades täheldasin, et kT-l (või õieti ühel tema kolleegil) oli õigus: nii palju rohelise erinevaid varjundeid on praegu looduses! Mahedast hõbejasrohekast kuni peaaegu ebaloomulikult kärtsroheliseni välja. Kaunis.
Tänane käik logopeedi manu oli minu jaoks tõeline piinapink - kuna ma istusin J selja taga, nägin peeglist nii tema kui logopeedi ammuli suid keeleharjutusi tegemas ja see ajas mind jubedalt haigutama.
Aga pärast mööda misiganestänavjääbLauterijaKentmannitänavatevahele marsapeatuse poole jalutades täheldasin, et kT-l (või õieti ühel tema kolleegil) oli õigus: nii palju rohelise erinevaid varjundeid on praegu looduses! Mahedast hõbejasrohekast kuni peaaegu ebaloomulikult kärtsroheliseni välja. Kaunis.
Viimasel ajal...
...on J-l kombeks õhtul küll oma voodisse minna ja seal jorutada - kas kuulata unejuttu (mis reeglina seisneb vaheldumisi kahe raamatu - Leelo Tungla "Koera elu" ja Kalju Kanguri "Kuningalinna lugude" täielikus ettelugemises) või unelaule (kas eesti filmimuusikat plaadilt "Siin me oleme" või lastelaule plaadilt "Mina ei taha veel magama jääda" vaheldumisi minu või kT poolt ette jorisetud laulukestega "Meie lapse lauluraamatust") - ja viimaks ikkagi teatada: "Emme, ma tahan teie juurde tulla." Järjekordne arenguetapp, muud midagi - selles vanuses hakkab laps pimedust kartma ja hirmuunenägusid nägema, väidavad targemad inimesed. Ega ma vastu vaidlema kipu ka. Täna öösel näiteks ärkasin, süda kurgus, kuna meie vahel magav J korraga nutuseguselt karjuma hakkas: "Piii-reeet! Mesilane, aia, mesilane on!" Ta lausa värises üle kogu keha, nii et ma pidin teda veidi aega silitama ja rahustama, enne kui ta uuesti magama jäi.
J on üldse hakanud pahade unenägude üle kurtma ja neid kartma. Vahel olen lausa tema toas maganud, aga nüüd on ta, jah, leidnud, et kõige julgem on emme-issi vahel. Kamandab mind enda kõrvale ja tahab, et ma teda kaissu võtaksin, kuni ta magama jääb. Reeglina kustun mina ise ka selle käigus ära, nii et viimasel ajal pole isegi telekat saanud vaadata.
Ma ei teagi, ausalt öelda, kuidas käituda. Loomulikult ma rahustan teda ja räägin, aga mis teha, kui isegi nii süütust asjast nagu seletus, kuidas mesilased mett koguvad (see oli neil kT-ga eile õhtul teemaks) võib kosmaar tulla.
Tegelikult on nii, et ühel ilusal päeval ta niikuinii enam meie kaisus magada ei taha - käib au ja väärikuse pihta ja palav on ka. Aga seni - las valib. Oluline on, et tal oleks hea ja turvaline olla.
J on üldse hakanud pahade unenägude üle kurtma ja neid kartma. Vahel olen lausa tema toas maganud, aga nüüd on ta, jah, leidnud, et kõige julgem on emme-issi vahel. Kamandab mind enda kõrvale ja tahab, et ma teda kaissu võtaksin, kuni ta magama jääb. Reeglina kustun mina ise ka selle käigus ära, nii et viimasel ajal pole isegi telekat saanud vaadata.
Ma ei teagi, ausalt öelda, kuidas käituda. Loomulikult ma rahustan teda ja räägin, aga mis teha, kui isegi nii süütust asjast nagu seletus, kuidas mesilased mett koguvad (see oli neil kT-ga eile õhtul teemaks) võib kosmaar tulla.
Tegelikult on nii, et ühel ilusal päeval ta niikuinii enam meie kaisus magada ei taha - käib au ja väärikuse pihta ja palav on ka. Aga seni - las valib. Oluline on, et tal oleks hea ja turvaline olla.
15. mai 2006
Kelle vend?*
Eino anna minna.
Okei, see ei pane ehk inimesi rohkem jooma, aga natuke irooniline on valida parimatest parimaks toiduaineks õlu riigis, kus alkoholism on üha süvenev probleem.
Kuhrad'i banaanivabariik, tõepoolest. Mu sabakarvad hakkavad selle jama peale välja langema, ausalt.
_______
* niimoodi tavatses öelda mu vanaisa, kui ta miskist asjast ööd ega mütsi ei taibanud
“Konkurss lisab meie igapäevastele toiduharjumustele uusi nüansse, juhib meid traditsioonilistest toitudest, mis on võtnud kindla koha eestlase toidulaual, uute huvitavate toodete juurde,” selgitas Tuiksoo.Tõeste-tõeste. Järjest rohkem hakkab eestlase toidulaual olev leib esinema vedelal kujul, eksole. Vähe juuakse meil veel.
Okei, see ei pane ehk inimesi rohkem jooma, aga natuke irooniline on valida parimatest parimaks toiduaineks õlu riigis, kus alkoholism on üha süvenev probleem.
Kuhrad'i banaanivabariik, tõepoolest. Mu sabakarvad hakkavad selle jama peale välja langema, ausalt.
_______
* niimoodi tavatses öelda mu vanaisa, kui ta miskist asjast ööd ega mütsi ei taibanud
See oli...
...vist Kaja, kes kunagi oma vanemate kohtumisest kirjutas. Triangel, päikesepaisteline ilm ja käik mere äärde (selgituseks: selline käik meenutab mulle alati isa, kelle surmast 19. juunil möödub üheksa aastat - kuna tema kui vana meremehe ja hilisema merepiirivalvuri tuhk sai kolme aasta eest hingedepäeval merre puistatud) tekitasid minus tahtmise natukene oma vanematest kirjutada.
Isa oli tegelikult pärit Vändrast ja oma lapse- ning nooruspõlve veetnud Raplamaal, aga nagu öeldakse, on veri see, mis rähnipoja puu otsa ajab. Tema puhul oli ilmselt ajajaks hiidlasest vanaema veri - sealtpoolt on neid seilajaid enne ja pärastki tulnud. Isa tuli Tallinnasse merekooli ja temast sai radist.
E jällegi sündis Õisus, kasvas Keenis, koolis käis Uusnas ja viimaks maandus koos perega Viljandi külje alla. Tema sooviks oli saada medõeks ja seepärast läks ta Tartu meditsiinikooli.
See juhtus 1968. aasta maikuus. Ema oli praktikal Maarjamõisa kliinikus ning täiesti juhtumisi töötas temaga koos isa kodukülast pärit tütarlaps. Ega neil isaga midagi olnud - rohkem selline "silm jäi peale" värk, aga igatahes otsustanud isa kord õhtuse rongiga Tartusse sõita, et toda tüdrukut külastada. Olla teine veel oma tädile, kelle juures ta Tallinnas elas, ohanud, et ei tea, mis teda sinna Tartusse kisub, ja naernud, et ju leiab seal oma õnne.
Leidiski. Kell kolm öösel Maarjamõisa kliiniku peaukse ees. E oli koos isa silmarõõmuga öises vahetuses, aga too oli hõivatud ja saatis E niikauaks isale ütlema, et tal läheb veel aega.
Valesti tegi. Jumala õigesti tegi.
E igatahes mäletab raudkindlalt oma kaht esimest mõtet, mis talle esmakordselt isa nähes pähe torkasid: 1. Temaga ma abiellun ja 2. Natuke lühikest kasvu, ma ei saa tema kõrval kõrge kontsaga kingi kanda.
Isa mäletas ainult ema silmi.
See on nii kummaline, kuidas üks pisikene juhus võib kahe inimese elud hoopis pea peale keerata ja nende saatused igaveseks ühte liita.
Kuigi me oleme pidanud juba üheksa aastat ilma isata hakkama saama, tunnen temast ikka veel kohutavat puudust. Seepärast lohutab mind natuke üks vestlus, mis meil kord J-ga oli. Poiss oli siis pealt kolmene ja vanaisa A-d ainult piltidelt näinud. Ta istus põrandal ja mängis. Korraga aga hakkas rääkima: "Vanaisal on nii ilus valge maja."
Mina: "Kus tal see maja on?"
J: "Seal." (viibe käega lae suunas).
Olgu öeldud, et mingit suremise ja taevasse mineku juttu ei olnud meist keegi talle rääkinud.
J: "Ja ilusad lilled on ka. Hästi palju lilli."
Mina: "Kus?"
J: "Vanaisa A aias. Tal on valge aed."
Mina: "Mida vanaisa A teeb?"
J: "Istub trepi peal ja ootab. Nora on ka seal. (Meie kolli, kes oli surnud paar päeva peale J teist sünnipäeva.) Pikutab vanaisa juures."
Olgu selline mõtlemine kui tahes eskapistlik, ometi on midagi lohutavat mõttes, et kui meie kord siit ilmast ära peame minema, võtab meid seal kusagil vastu isa, kes koos Noraga on meid oma lõhnavas lilleaias oodanud.
Kuidagi kurvaks kisub see jutt täna. Lõpetan parem.
Lugemiseni.
Isa oli tegelikult pärit Vändrast ja oma lapse- ning nooruspõlve veetnud Raplamaal, aga nagu öeldakse, on veri see, mis rähnipoja puu otsa ajab. Tema puhul oli ilmselt ajajaks hiidlasest vanaema veri - sealtpoolt on neid seilajaid enne ja pärastki tulnud. Isa tuli Tallinnasse merekooli ja temast sai radist.
E jällegi sündis Õisus, kasvas Keenis, koolis käis Uusnas ja viimaks maandus koos perega Viljandi külje alla. Tema sooviks oli saada medõeks ja seepärast läks ta Tartu meditsiinikooli.
See juhtus 1968. aasta maikuus. Ema oli praktikal Maarjamõisa kliinikus ning täiesti juhtumisi töötas temaga koos isa kodukülast pärit tütarlaps. Ega neil isaga midagi olnud - rohkem selline "silm jäi peale" värk, aga igatahes otsustanud isa kord õhtuse rongiga Tartusse sõita, et toda tüdrukut külastada. Olla teine veel oma tädile, kelle juures ta Tallinnas elas, ohanud, et ei tea, mis teda sinna Tartusse kisub, ja naernud, et ju leiab seal oma õnne.
Leidiski. Kell kolm öösel Maarjamõisa kliiniku peaukse ees. E oli koos isa silmarõõmuga öises vahetuses, aga too oli hõivatud ja saatis E niikauaks isale ütlema, et tal läheb veel aega.
Valesti tegi. Jumala õigesti tegi.
E igatahes mäletab raudkindlalt oma kaht esimest mõtet, mis talle esmakordselt isa nähes pähe torkasid: 1. Temaga ma abiellun ja 2. Natuke lühikest kasvu, ma ei saa tema kõrval kõrge kontsaga kingi kanda.
Isa mäletas ainult ema silmi.
See on nii kummaline, kuidas üks pisikene juhus võib kahe inimese elud hoopis pea peale keerata ja nende saatused igaveseks ühte liita.
Kuigi me oleme pidanud juba üheksa aastat ilma isata hakkama saama, tunnen temast ikka veel kohutavat puudust. Seepärast lohutab mind natuke üks vestlus, mis meil kord J-ga oli. Poiss oli siis pealt kolmene ja vanaisa A-d ainult piltidelt näinud. Ta istus põrandal ja mängis. Korraga aga hakkas rääkima: "Vanaisal on nii ilus valge maja."
Mina: "Kus tal see maja on?"
J: "Seal." (viibe käega lae suunas).
Olgu öeldud, et mingit suremise ja taevasse mineku juttu ei olnud meist keegi talle rääkinud.
J: "Ja ilusad lilled on ka. Hästi palju lilli."
Mina: "Kus?"
J: "Vanaisa A aias. Tal on valge aed."
Mina: "Mida vanaisa A teeb?"
J: "Istub trepi peal ja ootab. Nora on ka seal. (Meie kolli, kes oli surnud paar päeva peale J teist sünnipäeva.) Pikutab vanaisa juures."
Olgu selline mõtlemine kui tahes eskapistlik, ometi on midagi lohutavat mõttes, et kui meie kord siit ilmast ära peame minema, võtab meid seal kusagil vastu isa, kes koos Noraga on meid oma lõhnavas lilleaias oodanud.
Kuidagi kurvaks kisub see jutt täna. Lõpetan parem.
Lugemiseni.
14. mai 2006
Mõni inimene...
...on imeline - ta särab kui kullatükk keset heledaimatki päeva. Helgi Sallo on selline inimene.
Pealegi oli tema duett Jüri Aarmaga hästi ilus. Ja armas.
Pealegi oli tema duett Jüri Aarmaga hästi ilus. Ja armas.
Uudissõnu
J olla ükspäev E-t teavitanud tõsiasjast, et tema kodus kartuleid ei söö, aga lasteaias sööb küll, sest seal olla need head ja kröftised.
Haa. Lapse suust ja need teised sõnad, eksole. Mina ja minu vesine lurr, mida vaene J iga päev peab sööma.
Haa. Lapse suust ja need teised sõnad, eksole. Mina ja minu vesine lurr, mida vaene J iga päev peab sööma.
Ilusat emadepäeva!
Meil on päev igatahes ilus. On torti ja on muud. Kahjuks pugiti kaks kolmandikku tordist ära enne, kui mulle meenus, et oleks võinud sellest ka pilti teha. Igatahes oli tegu J poolt välja pakutud ja vanaema abiga teostatud õunamoosi-kohupiima-vahukooretordiga, mida kaunistas J poolt sokolaaditükkidest kujundatud deltaplaaner. Südantsoojendav.
13. mai 2006
Leidsin!
Siin on mitmeid lassi retsepte, kaasaarvatud mango lassi. Proovige. Te ei kahetse.
kT-gi noogutas minu rõõmukarje peale õhinal kaasa, neelatas ja ütles, et tahaks ka.
Lisa: ja siin india kohvi retsept. Selle kiituseks võin öelda vaid seda, et kT, kes muidu absoluutselt kohvi ei joo, kaanib seda jooki suisa mõnuga.
Tänane päev möödub siis india toite kiites. Heh.
kT-gi noogutas minu rõõmukarje peale õhinal kaasa, neelatas ja ütles, et tahaks ka.
Lisa: ja siin india kohvi retsept. Selle kiituseks võin öelda vaid seda, et kT, kes muidu absoluutselt kohvi ei joo, kaanib seda jooki suisa mõnuga.
Tänane päev möödub siis india toite kiites. Heh.
Ikka nii...
...et kui keegi ees, siis mina järele:
Vaat sedaviisi.
Aga tegelikult tahaksin praegu ainult oiata: "Kaaana! Banaaani! Leeehe! Kaaastmes! Maaango! Laaassi!" Oi elevants, elevants küll.
Päev algas LL Stuudios, kuhu kõik lapsevanemad olid lahkeste kutsutud selle kevade viimast laulutundi jälgima. Eino ma teadsin küll, et see pole niisama joodeldamine, aga tõesti - üks jube vahva arendav asi on, milles J osaleb. Ta on kõvasti edasi läinud, laulab ja tegutseb kaasa, nii et pole asigi. Ja otse loomulikult sain ka pisara poetatud (sugugi mitte ainukesena), kui lapsed lõpetuseks emadepäevalaulu laulsid ja siis kalli tegid.
Edasise suhtes sai otsustavaks minu määratu laiskus. Mulle kohe kuidagi ei meeldinud mõte, et pean koju jõudes hakkama süüa tegema, sestap rääkisin kT-le ja E-le augu pähe ning me suundusime oma lemmiksöögikohta. Sellepärast ma praegu oigangi. Ja järgmiseks kavatsen netiavarustest üles otsida lassi retsepti. Soovitavalt mangolassi. Ko-hu-ta-valt hea asi.
Hõkk.
Ma tahan magada.
Ollalaa.
You Are Sunrise |
 You enjoy living a slow, fulfilling life. You enjoy living every moment, no matter how ordinary. You are a person of reflection and meditation. You start and end every day by looking inward. Caring and giving, you enjoy making people happy. You're often cooking for friends or buying them gifts. All in all, you know how to love life for what it is - not for how it should be. |
Vaat sedaviisi.
Aga tegelikult tahaksin praegu ainult oiata: "Kaaana! Banaaani! Leeehe! Kaaastmes! Maaango! Laaassi!" Oi elevants, elevants küll.
Päev algas LL Stuudios, kuhu kõik lapsevanemad olid lahkeste kutsutud selle kevade viimast laulutundi jälgima. Eino ma teadsin küll, et see pole niisama joodeldamine, aga tõesti - üks jube vahva arendav asi on, milles J osaleb. Ta on kõvasti edasi läinud, laulab ja tegutseb kaasa, nii et pole asigi. Ja otse loomulikult sain ka pisara poetatud (sugugi mitte ainukesena), kui lapsed lõpetuseks emadepäevalaulu laulsid ja siis kalli tegid.
Edasise suhtes sai otsustavaks minu määratu laiskus. Mulle kohe kuidagi ei meeldinud mõte, et pean koju jõudes hakkama süüa tegema, sestap rääkisin kT-le ja E-le augu pähe ning me suundusime oma lemmiksöögikohta. Sellepärast ma praegu oigangi. Ja järgmiseks kavatsen netiavarustest üles otsida lassi retsepti. Soovitavalt mangolassi. Ko-hu-ta-valt hea asi.
Hõkk.
Ma tahan magada.
Ollalaa.
10. mai 2006
Täna...
...oli lasteaias emadepäeva pidu. Maru armas ja puha. Kingituseks oli kaart (mille meie J loomulikult oli lisaks helesinisest krepppaberist ja pärlsüdamega õitele ilustanud ühe helesinise autoga - nii nunzik!) ja salvrätitehnikas kaunistatud lillepotike näpuotsatäie tundmatute võrsetega. Unustasin kasvataja käest küsida kah, millega tegu, sestap istutame ringi ja kaeme, mis neist võrsub. Ega neist Audrey II* ikka kasva, usun ma.
Aga tõeline üllatus oli meie poiss. Tema, kes ta koos teistegagi naljalt suud lahti ei tee, etles täna ainsana ja ihuüksi. Kiikas ainult korra üle õla kasvataja poole ja lasi mis ludin. Ise vaatas kogu aeg mulle otsa (luuletus oli klassikaline "Emakene, muud ei tea tänuks öelda sulle..."). Hästi armas.
Ja kõige vahvamad olid tordid. Lapsed ise olid need meisterdanud - iga laudkond ühe, nii et kokku sai neli vahukooretorti hapu moosi, sokolaadinööpide ja nonparellidega. Kui uhked nad ise oma saavutuse üle olid! Jutuvada ei tahtnud ega tahtnud raugeda, kõik näitasid emadele torte ja vatrasid läbisegi.
Igatahes tore oli.
*oli üks õrn õieke
Aga tõeline üllatus oli meie poiss. Tema, kes ta koos teistegagi naljalt suud lahti ei tee, etles täna ainsana ja ihuüksi. Kiikas ainult korra üle õla kasvataja poole ja lasi mis ludin. Ise vaatas kogu aeg mulle otsa (luuletus oli klassikaline "Emakene, muud ei tea tänuks öelda sulle..."). Hästi armas.
Ja kõige vahvamad olid tordid. Lapsed ise olid need meisterdanud - iga laudkond ühe, nii et kokku sai neli vahukooretorti hapu moosi, sokolaadinööpide ja nonparellidega. Kui uhked nad ise oma saavutuse üle olid! Jutuvada ei tahtnud ega tahtnud raugeda, kõik näitasid emadele torte ja vatrasid läbisegi.
Igatahes tore oli.
*oli üks õrn õieke
9. mai 2006
Kainestav keskpäev
Nagu targemad inimesed enne mind on öelnud, eksole. Nii ongi. Täna näidati mulle ilmekalt, mis peab minust saama, kui ma ei muutu paremaks inimeseks.
Toimumiskoht: Rocca al Mare Prisma. Tegelased: J, Mutike ja Teie Alandlik Teener. Teema: tänapäeva halvasti kasvatatud lapsed, kes igast nänniga ära hellitatakse. Põhjus: meie jaoks olematu, Mutikese jaoks ületamatu.
Mutike seisis meie taga kassajärjekorras, näpu vahel poolik leivapäts ja kommikott. Miks ta just meie selja taha seisma jäi, seda teab ainult jumal taevas. Kõrvalkassas oli ainult üks inimene märksa väiksema hulga ostudega kui meie. Ah, oli, kuidas oli, igatahes näis meie kuhi Mutikest eriliselt ärritavat. Esimene nohin hakkas kostma siis, kui kassapidaja Kellogg's Special K (ainsad helbed, millega ma ennast hellitan) kassast läbi lõi. Et on siis vaja niisuguseid asju süüa, suutsin Mutikese pominast välja peilida. Noh ja kui järg jõudis J üllatusmunani (mida ostetakse talle heal juhul ehk kord kuus, kui sedagi), saime kuulda nii mina, J, kassapidaja kui kõik inimesed umbes kolmekümne kilomeetri raadiuses, mida Mutike niisugustest mõttetutest raiskajatest arvab, kes oma jõnglasi (tema väljend) hellitavad.
Seepeale meenus mulle klassivend A, kes kord trollis ühele lõugurist mammile teatas: "Ma loodan südamest, et kui mina ükskord suureks kasvan (kõneleja oli siis muide keska lõpuklassis), siis minust küll niisugust õelat väikest vanainimest ei saa."
Seda loodan minagi. Muidu on asi ikka jube küll.
Toimumiskoht: Rocca al Mare Prisma. Tegelased: J, Mutike ja Teie Alandlik Teener. Teema: tänapäeva halvasti kasvatatud lapsed, kes igast nänniga ära hellitatakse. Põhjus: meie jaoks olematu, Mutikese jaoks ületamatu.
Mutike seisis meie taga kassajärjekorras, näpu vahel poolik leivapäts ja kommikott. Miks ta just meie selja taha seisma jäi, seda teab ainult jumal taevas. Kõrvalkassas oli ainult üks inimene märksa väiksema hulga ostudega kui meie. Ah, oli, kuidas oli, igatahes näis meie kuhi Mutikest eriliselt ärritavat. Esimene nohin hakkas kostma siis, kui kassapidaja Kellogg's Special K (ainsad helbed, millega ma ennast hellitan) kassast läbi lõi. Et on siis vaja niisuguseid asju süüa, suutsin Mutikese pominast välja peilida. Noh ja kui järg jõudis J üllatusmunani (mida ostetakse talle heal juhul ehk kord kuus, kui sedagi), saime kuulda nii mina, J, kassapidaja kui kõik inimesed umbes kolmekümne kilomeetri raadiuses, mida Mutike niisugustest mõttetutest raiskajatest arvab, kes oma jõnglasi (tema väljend) hellitavad.
Seepeale meenus mulle klassivend A, kes kord trollis ühele lõugurist mammile teatas: "Ma loodan südamest, et kui mina ükskord suureks kasvan (kõneleja oli siis muide keska lõpuklassis), siis minust küll niisugust õelat väikest vanainimest ei saa."
Seda loodan minagi. Muidu on asi ikka jube küll.
Paljutõotav algus
Igatahes. Hommikul otsustas mingi suvaline jorss, et tema täna bussi garaažist välja ei aja. (Okei, võib-olla oli selleks oluline põhjus, aga ma olen praegu liialt tige, et seda arvesse võtta. Liiatigi tegutses Harjumaa Liinide dispetser just nii, nagu tal kombeks - lihtsalt ei vastanud telefonile.)
Marsafirma muidugi reageeris ja saatis ühe marsa asemel kaks, aga eks te katsuge ära arvata, kas meie J-ga neile peale mahtusime.
Ergo - minu urri-meeleolu üha süveneb. Saatsin kõik pipramaale ja tulin koju tagasi. J-l on niisiis kodupäev - just nüüd, kui mul on vilets olla ja ma tahaksin na-tu-ke-ne rahu saada, mitte reageerida/vastata lakkamatule kommentaaride/küsimuste voole. Ja poes on niikuinii vaja käia. Kuhrad'i Kuhrad'i Kuhrad'i Kuhrad, ma ütlen! Päris ausalt, kui oleks minu teha, ma paneksin nood HÜTK'i jobukakud sunniviisiliselt kaheks kuuks tipptunnil ühistranspordiga Tabasalust linna ja tagasi liiklema - ma tahaksin näha, mis neil peale seda öelda on. Võtta ära mitu bussi ja panna sinna asemele paar niru marsat, mis mahutavad ühe kuuendiku sellest rahvast, kes bussi ära mahuks - selle peale annab ikka tulla. Ilmselt on selleks vaja oluliselt siledamat ajukoort ja sünapse, mis ei funktsi.
Nõndaks. Valasin end pisut välja, nüüd on lootust, et lapsega läbisaamine on kuni õhtuni kena ja rahulik.
Lugemiseni.
P.S. Kohviisu on endiselt läind mis läind. Ma ei tea, mis sellest asjast niimoodi saab. Hõikaks õige "Sic transit... (täida lünk vastavalt maitse-eelistusele)!" ja ratsutaks päikeseloojangusse?
Mina ka ei tea.
Ahh.
*lahkub*
Marsafirma muidugi reageeris ja saatis ühe marsa asemel kaks, aga eks te katsuge ära arvata, kas meie J-ga neile peale mahtusime.
Ergo - minu urri-meeleolu üha süveneb. Saatsin kõik pipramaale ja tulin koju tagasi. J-l on niisiis kodupäev - just nüüd, kui mul on vilets olla ja ma tahaksin na-tu-ke-ne rahu saada, mitte reageerida/vastata lakkamatule kommentaaride/küsimuste voole. Ja poes on niikuinii vaja käia. Kuhrad'i Kuhrad'i Kuhrad'i Kuhrad, ma ütlen! Päris ausalt, kui oleks minu teha, ma paneksin nood HÜTK'i jobukakud sunniviisiliselt kaheks kuuks tipptunnil ühistranspordiga Tabasalust linna ja tagasi liiklema - ma tahaksin näha, mis neil peale seda öelda on. Võtta ära mitu bussi ja panna sinna asemele paar niru marsat, mis mahutavad ühe kuuendiku sellest rahvast, kes bussi ära mahuks - selle peale annab ikka tulla. Ilmselt on selleks vaja oluliselt siledamat ajukoort ja sünapse, mis ei funktsi.
Nõndaks. Valasin end pisut välja, nüüd on lootust, et lapsega läbisaamine on kuni õhtuni kena ja rahulik.
Lugemiseni.
P.S. Kohviisu on endiselt läind mis läind. Ma ei tea, mis sellest asjast niimoodi saab. Hõikaks õige "Sic transit... (täida lünk vastavalt maitse-eelistusele)!" ja ratsutaks päikeseloojangusse?
Mina ka ei tea.
Ahh.
*lahkub*
8. mai 2006
Tänase päeva lõpetuseks...
...ka pärl, mis pärineb minu klassiõe K allakolmese võsukese helgest peast. Hakanud poiss nimelt teise toa poole liikuma, endal kahtlane nägu peas. K, kogenud ja valvas, krapsanud kohemaid püsti, et läheb vaatab, millega jõmm tegelda kavatseb. Mispeale too keeranud ringi, näidanud käega diivanile ja kamandanud vastuvaidlemist mittesalliva häälega: "Koht!" (Olgu öeldud, et neil majapidamises ka suur peniloom olemas on ja nad mitte oma last selliste sõnadega ei kasvata.)
Meie J-t on aga viimasel ajal tabanud mingi kummaline ettekujutus, miska ta ei luba meil oma autovaibal kujutatud majadele peale astuda, sest "Need lähevad ju puruks!" Kujutlege siis meid kT-ga ettevaatlikult mööda autoteid tippimas, otsekui kablas kanad. Ohjah.
Meie J-t on aga viimasel ajal tabanud mingi kummaline ettekujutus, miska ta ei luba meil oma autovaibal kujutatud majadele peale astuda, sest "Need lähevad ju puruks!" Kujutlege siis meid kT-ga ettevaatlikult mööda autoteid tippimas, otsekui kablas kanad. Ohjah.
Aeg-ajalt...
NB! Sisaldab roppe väljendeid.
...tabab mind mingi üüratu väsimus - selline vaimse ja füüsilise väsimuse segu, mis haarab endasse mu keha, mu mõtted ja mu soovid ning muudab mind apaatseks pohhuistiks. Sihukeseks, kes oma weltschmerz'i irooniana ümbritsevaile kaela puistab, aga selle kaotamiseks mitte midagi ette võtta ei viitsi. Varem mitte häirinud tobedused omandavad üleilmse idiootsuse diapasooni ja endised üleilmsed idiootsused paisuvad katastroofiliste mõõtmeteni. Ja hoolimata pohhuismist hakkab kogu see krempel mulle ko-hu-ta-valt närvidele käima. Sellistel päevadel olen täielik walking dangerzone. Sihuke õel väike mereröövel, kes külvab enda ümber surma ja segadust.* Tänaval jõllitajatele näitaksin hea meelega keskmist sõrme ja saadaksin valjult sinna, kuhu päike eales ei paista.
Ah, tegelikult püüan end ikka vaos hoida ja viisakuse piiridesse jääda, aga mõttes sõimlen ja vannun kut turueide ja veovoorimehe lõtvade elukommetega võsuke.
Olid head rahulikud ajad, kui mu bloog oli veel avastamata - siis võisin siin vabalt õelutseda. Nüüd hakka seks või uut bloogi looma. Kuradima skisofreenia, ma ütlen.
Karjuda tahaks.
* Lugege Pipi Pikksukka.
...tabab mind mingi üüratu väsimus - selline vaimse ja füüsilise väsimuse segu, mis haarab endasse mu keha, mu mõtted ja mu soovid ning muudab mind apaatseks pohhuistiks. Sihukeseks, kes oma weltschmerz'i irooniana ümbritsevaile kaela puistab, aga selle kaotamiseks mitte midagi ette võtta ei viitsi. Varem mitte häirinud tobedused omandavad üleilmse idiootsuse diapasooni ja endised üleilmsed idiootsused paisuvad katastroofiliste mõõtmeteni. Ja hoolimata pohhuismist hakkab kogu see krempel mulle ko-hu-ta-valt närvidele käima. Sellistel päevadel olen täielik walking dangerzone. Sihuke õel väike mereröövel, kes külvab enda ümber surma ja segadust.* Tänaval jõllitajatele näitaksin hea meelega keskmist sõrme ja saadaksin valjult sinna, kuhu päike eales ei paista.
Ah, tegelikult püüan end ikka vaos hoida ja viisakuse piiridesse jääda, aga mõttes sõimlen ja vannun kut turueide ja veovoorimehe lõtvade elukommetega võsuke.
Olid head rahulikud ajad, kui mu bloog oli veel avastamata - siis võisin siin vabalt õelutseda. Nüüd hakka seks või uut bloogi looma. Kuradima skisofreenia, ma ütlen.
Karjuda tahaks.
* Lugege Pipi Pikksukka.
7. mai 2006
Mina ei tea midagi...
...mina ei lenda kuhugi.
Just selline tunne mul praegu ongi. Maja koristamine venib jo kolmat päeva - asi, millega ma muidu paari-kolme tunniga hakkama saan (no sellise pealtpoolt silumisega, eksole). Aga see-eest näen välja, otsekui oleksin kasside käes närutada olnud. Käsivarred on kriimud ja kipitavad. Vaarikates möllasin, noh. Igakevadine rõõm - vanade vaarikavarte elimineerimine. Praegu paistab meie metsik vaarikavõsa küll väga siivas ja tagasihoidlik, hoiab viisakalt naabri aia veerde ega laiuta üle poole muru nagu suvel.
Lisaks maadlesid kT ja E peenardega, nii et meie pere vajalik kraam - herned, salat, redised ja till - on ilusti maha saanud. Tilli ja rediseid vohab küll juba ka kT kasvuhoones, kuhu ta need paari nädala eest kastidesse külvas.
Ohh, mis tööd kõik ees ootvad! Majatagune tuleb korda teha, maapind akende all tasasemaks ja miskisugused seemned kah, et muru hakkaks kasvama. Aiamööbli peab üle vaatama. Aia äärde peab lillube külvama. Poolte asjadega oleme niikuinii hilja peale jäänud vist, aga noh, parem niigi.
Ja selle kõige juures peab keegi ka raamatu ära tõlkima. *lootusrikkalt* Vabatahtlikke leidub? *areldi* Kedagigi? *õnnetult* Uu!?
Käsitööst ma parem ei räägigi. Ei siin ega seal. Nutt ja hala, ma ütlen, et.
Lisaks olen avastanud midagi kohutavat. Kohv ei maitse mulle. Eriti piimakohv. Ja piimast ei maksa minu kuuldes üldse rääkida. Mis toimub, aruma'isaa??? Aiva istun ja unistan puuviljateest.
Api. Mul on vist miski viga külges.
Head ööd.
Just selline tunne mul praegu ongi. Maja koristamine venib jo kolmat päeva - asi, millega ma muidu paari-kolme tunniga hakkama saan (no sellise pealtpoolt silumisega, eksole). Aga see-eest näen välja, otsekui oleksin kasside käes närutada olnud. Käsivarred on kriimud ja kipitavad. Vaarikates möllasin, noh. Igakevadine rõõm - vanade vaarikavarte elimineerimine. Praegu paistab meie metsik vaarikavõsa küll väga siivas ja tagasihoidlik, hoiab viisakalt naabri aia veerde ega laiuta üle poole muru nagu suvel.
Lisaks maadlesid kT ja E peenardega, nii et meie pere vajalik kraam - herned, salat, redised ja till - on ilusti maha saanud. Tilli ja rediseid vohab küll juba ka kT kasvuhoones, kuhu ta need paari nädala eest kastidesse külvas.
Ohh, mis tööd kõik ees ootvad! Majatagune tuleb korda teha, maapind akende all tasasemaks ja miskisugused seemned kah, et muru hakkaks kasvama. Aiamööbli peab üle vaatama. Aia äärde peab lillube külvama. Poolte asjadega oleme niikuinii hilja peale jäänud vist, aga noh, parem niigi.
Ja selle kõige juures peab keegi ka raamatu ära tõlkima. *lootusrikkalt* Vabatahtlikke leidub? *areldi* Kedagigi? *õnnetult* Uu!?
Käsitööst ma parem ei räägigi. Ei siin ega seal. Nutt ja hala, ma ütlen, et.
Lisaks olen avastanud midagi kohutavat. Kohv ei maitse mulle. Eriti piimakohv. Ja piimast ei maksa minu kuuldes üldse rääkida. Mis toimub, aruma'isaa??? Aiva istun ja unistan puuviljateest.
Api. Mul on vist miski viga külges.
Head ööd.
4. mai 2006
Jääge normaalseks!
No tõesti. Kuuekümne kolme aastane tulevane ema??? See ei ole loomulik, see on ebanormaalne. Ja mul sest kama, et tegu on lastepsühholoogiga. Minu kogetu kohaselt on enamikul psühholoogidel endal suuri probleeme. M.O.T.T.
Te võite mulle rääkida, mida tahate, aga sellise asja puhul tuleb isegi minu mõistmis- ja empaatiavõimele piir ette. Minu arvates on see isekus. Ma saan aru, kui seda teeb noor naine, kes tõepoolest lapsi ei saa, aga nii... Vabandage, kuid minu verdikt on "Lolliks läinud".
See on nüüd natuke iseendale vastu rääkimine (vt arvamus noore naise kohta), aga tegelikult pean ma niisugust asja (ka kloonimist, geenimutatsioone ja muud) natuke nagu selliste asjade surkimiseks, millest midagi head ei saa tulla. Aga noh, ilmselt olen ma liiga palju Stephen Kingi lugenud. Väidetav abi haiguste vastu on väga hea asi, aga väike kahtlus jääb ometi kuklasse - kas see ikka on õige asi.
Lisa: See tähendab, ma ei pea halvaks kunstlikku viljastamist, üldse mitte. See sattus nimekirja täiesti valesti. Aga et inimene ennast on hakanud jumalaks pidama ja see, et igast vanad naised ka emadeks tehakse - see ei kõlba küll kuhugi.
Te võite mulle rääkida, mida tahate, aga sellise asja puhul tuleb isegi minu mõistmis- ja empaatiavõimele piir ette. Minu arvates on see isekus. Ma saan aru, kui seda teeb noor naine, kes tõepoolest lapsi ei saa, aga nii... Vabandage, kuid minu verdikt on "Lolliks läinud".
See on nüüd natuke iseendale vastu rääkimine (vt arvamus noore naise kohta), aga tegelikult pean ma niisugust asja (ka kloonimist, geenimutatsioone ja muud) natuke nagu selliste asjade surkimiseks, millest midagi head ei saa tulla. Aga noh, ilmselt olen ma liiga palju Stephen Kingi lugenud. Väidetav abi haiguste vastu on väga hea asi, aga väike kahtlus jääb ometi kuklasse - kas see ikka on õige asi.
Lisa: See tähendab, ma ei pea halvaks kunstlikku viljastamist, üldse mitte. See sattus nimekirja täiesti valesti. Aga et inimene ennast on hakanud jumalaks pidama ja see, et igast vanad naised ka emadeks tehakse - see ei kõlba küll kuhugi.
Kevadest
Õieti siis "Kevadest".
"OP-is" räägiti selle taastamisest. Ausalt, mul on selle üle hea meel, sest tegu on ühega mu (ja kindlasti paljude teiste) lemmikfilmidest. Sealt jäi mulle kõrvu ka see, et esialgselt taheti - või pakuti - seda filmi teha värvilisena. Milline kummaline mõte. Minu arvates ei oleks "Kevade" siis see, mis ta on. See film kõlab ainult mustvalgena.
Tegelikult on päris keeruline öelda, mis just selle filmi nii eriliseks teeb. Seda näitab ju seegi, kuidas esilinastusel kohal olnud osalised igaüks pakkusid ise asja - Lutsu raamatut, lapsepõlve, poiste tempe ja ulakusi...
Kummaline, aga minul seostub "Kevade" sidruniküpsistega. Ma olin õige pisike plika, kui seda esmakordselt nägin, ja tookord oli laupäeva õhtu. Seda tean ma sellepärast, et laupäevaõhtuti mu ema küpsetas. Vääramatult. See oli pere ühine õhtu ema lihapirukate/kaneelisaiakeste/kohupiimakorbi/keeksi/küpsiste ja teega. Tookord siis tegi ema süstlaküpsiseid (teate küll, sihukese süstla moodi tordipritsiga, mis annustas taigna täpselt) ja neile omakorda armastas ta sisse riivida sidrunikoort. Ja nendesamade siidruniküpsiste lõhn ja maitse meenuvad mulle iga kord, kui ma "Kevadet" näen.
Minu lapsepõlv.
"OP-is" räägiti selle taastamisest. Ausalt, mul on selle üle hea meel, sest tegu on ühega mu (ja kindlasti paljude teiste) lemmikfilmidest. Sealt jäi mulle kõrvu ka see, et esialgselt taheti - või pakuti - seda filmi teha värvilisena. Milline kummaline mõte. Minu arvates ei oleks "Kevade" siis see, mis ta on. See film kõlab ainult mustvalgena.
Tegelikult on päris keeruline öelda, mis just selle filmi nii eriliseks teeb. Seda näitab ju seegi, kuidas esilinastusel kohal olnud osalised igaüks pakkusid ise asja - Lutsu raamatut, lapsepõlve, poiste tempe ja ulakusi...
Kummaline, aga minul seostub "Kevade" sidruniküpsistega. Ma olin õige pisike plika, kui seda esmakordselt nägin, ja tookord oli laupäeva õhtu. Seda tean ma sellepärast, et laupäevaõhtuti mu ema küpsetas. Vääramatult. See oli pere ühine õhtu ema lihapirukate/kaneelisaiakeste/kohupiimakorbi/keeksi/küpsiste ja teega. Tookord siis tegi ema süstlaküpsiseid (teate küll, sihukese süstla moodi tordipritsiga, mis annustas taigna täpselt) ja neile omakorda armastas ta sisse riivida sidrunikoort. Ja nendesamade siidruniküpsiste lõhn ja maitse meenuvad mulle iga kord, kui ma "Kevadet" näen.
Minu lapsepõlv.
3. mai 2006
Veejoodiku rõemulauluke
Omal viisil:
"Tää-naa saan koo-juu, tää-naa saan koo-juu!"
Oli ka aeg.
Lisa: Ah jaa - kaheksale kadunukesele võib nüüdsest takka naerda ja südamest loota, et nad ei zombistu ega hakka mul kodus käima, või mis veel hullem - et nad end minusse tagasi ei söö.
Kilodest räägin.
"Tää-naa saan koo-juu, tää-naa saan koo-juu!"
Oli ka aeg.
Lisa: Ah jaa - kaheksale kadunukesele võib nüüdsest takka naerda ja südamest loota, et nad ei zombistu ega hakka mul kodus käima, või mis veel hullem - et nad end minusse tagasi ei söö.
Kilodest räägin.
Tellimine:
Postitused (Atom)
