30. juuni 2005
Lapsepõlveigatsus
Ilmselt olen ma juba niivõrd linnastunud inimene, et pole ise sellele mõelda osanud. Aga see on kohutav. Osa minu lapsepõlvest, mis oli nii tavaline, on kadumas. Hea küll, et juba kolmkümmend aastat harib mu vanavanemate põldu naabrimees oma traktoriga - ma mäletan veel aega, kui Taat selleks iga kord kolhoosist hobuse laenas. Ma mäletan oma isa, kui ta adra järel astus... Ma mäletan, kuidas lõhnas õhk heinamaal, ma mäletan vesikuppe jões, ma mäletan kõrre otsa aetud maasikaid, ma mäletan värsket maapiima ja võileibu ning pannkooke maasikamoosiga, mida me keset niidetud heina maha laotatud tekil istudes sõime, ma mäletan pisikest linnupesa heina sees, mille ligi Taat meid ei lubanud... Ma mäletan suurt looreha, ma mäletan hiiglaslikke heinakoormaid, mille otsas me, lapsed, sõita saime, ma mäletan hobuse siidiseid mokki, kui ta mu pisikeselt peopesalt leivakannika napsas, ma mäletan, kuidas Isa mind kord sellesama hobuse selga tõstis ja me niimoodi tasakesi kodu poole sammusime, mina kramplikult loogast kinni hoidmas ja Isa hobuse kõrval astumas, Onu aga heinakoorma otsas laulmas... Ma mäletan mõnusaid suveöid heinalakas ja õudusjutte eri värvi kätest.
Ja see kõik ei olnud ju ammu. Ainult üks inimpõlv tagasi.
Ei, ma ei hakka oigama, et kuhu see kõik viib ja mis meist sedasi saab ja... Ma lihtsalt ohkan.
Kurb on.
Ja see kõik ei olnud ju ammu. Ainult üks inimpõlv tagasi.
Ei, ma ei hakka oigama, et kuhu see kõik viib ja mis meist sedasi saab ja... Ma lihtsalt ohkan.
Kurb on.
Yep
That does it. Taanlased ei ole päris normaalne rahvas.
Ah et kust ma seda tean? ÜNSR.* Aga tegelt on tegemist pikaajalise lähivaatluse tulemustega. Ja kesse ütles, et need tulemused on negatiivsed???
Aga jah, normaalsed nad ei ole. Pikk jutt s... jutt. (Allikas: rahvasuu). Piisab sellest, kui ma ise tean.
* Üks Naine Saunas Rääkis.
Ah et kust ma seda tean? ÜNSR.* Aga tegelt on tegemist pikaajalise lähivaatluse tulemustega. Ja kesse ütles, et need tulemused on negatiivsed???
Aga jah, normaalsed nad ei ole. Pikk jutt s... jutt. (Allikas: rahvasuu). Piisab sellest, kui ma ise tean.
* Üks Naine Saunas Rääkis.
29. juuni 2005
Kommentaar of the day
Ma hammustan su pepu kandiliseks, siis sa saad ainult longates istuda.
Oi ermerm, mida ma oma J-le küll teinud olen, et ta mind sihukeste pärlitega õnnistab? Kõik maailma freudistid, ühinege! Ja seletage see asi mulle ära.
Oi ermerm, mida ma oma J-le küll teinud olen, et ta mind sihukeste pärlitega õnnistab? Kõik maailma freudistid, ühinege! Ja seletage see asi mulle ära.
Einoh...
Töötamine on tervist kahjustav tegevus. Olen oma parema käe ... biitseps on vist selle asja nimi... nii ära rebestanud, et kole valus on. Hoiajakeelamaütlenkohe. Aga kas auväärt kirjastuseprouad mulle selle eest tasuta piima annavad? Häh. Unista edasi, eksole.
Ilm on hall ja silm on hall. Miskipärast kummitab mind lauluke, mis minu olukorraga teps mitte kokku ei kõla. Aga ta tuli sellegipoolest, joriseb siin ja keeldub lahkumast.
*üminal*
...siiski veidi melanhoolselt
üksi kõnnib kodu poole,
kus see asub vaid, ei tea.
Ei oo-ole hea,
ei oo-ole hea,
kui raske pea...
*ümina lõpp*
Tegelt, kas oravad ümisevad? Karud ümisevad küll, ja mõni nodsu piuksub ka sekka, aga oravad... ?
*ümiseb edasi*
Head ööd, head ööd, head öö-ööd.
Armsad laternate postid
ja kõik linna kirjud kassid,
kes ei maga öösel hästi,
kui neid võlunud on kuu.
Mnjah. Tuduaeg, ilmselt. J juba uneleb, läheks viskaks ennast ka veidikeseks horisontaali? Aga kes siis tööd teeb? Ähh, puhh, mulle aitab. Vaja uus "Eesti Naine" läbi lugeda.
Minek.
Ilm on hall ja silm on hall. Miskipärast kummitab mind lauluke, mis minu olukorraga teps mitte kokku ei kõla. Aga ta tuli sellegipoolest, joriseb siin ja keeldub lahkumast.
*üminal*
...siiski veidi melanhoolselt
üksi kõnnib kodu poole,
kus see asub vaid, ei tea.
Ei oo-ole hea,
ei oo-ole hea,
kui raske pea...
*ümina lõpp*
Tegelt, kas oravad ümisevad? Karud ümisevad küll, ja mõni nodsu piuksub ka sekka, aga oravad... ?
*ümiseb edasi*
Head ööd, head ööd, head öö-ööd.
Armsad laternate postid
ja kõik linna kirjud kassid,
kes ei maga öösel hästi,
kui neid võlunud on kuu.
Mnjah. Tuduaeg, ilmselt. J juba uneleb, läheks viskaks ennast ka veidikeseks horisontaali? Aga kes siis tööd teeb? Ähh, puhh, mulle aitab. Vaja uus "Eesti Naine" läbi lugeda.
Minek.
28. juuni 2005
Lõpe, lõpe, põllukene...
Põld ei lõppend, ei saand otsa,
ei võtt vaevaks vastatagi...
Elu või asi. Mu silmad ei sära enam ja saba nagu ei olekski. Nutt und hala! Kuhu see maailm niimoodi jõuab? Raadios jauratakse ka aiva puhkusele minekust ja heinateost ja... Aga mina siin pean ninapidi sõnaraamatuis istuma ja end idioomidest läbi närima. Grrrrrrrrrr.
Need murelid kah, nii mahlased ja head kui nad olidki, vaevavad mind nüüd nii kohutavalt, just nagu oleksin miski veskikivi alla neelanud. Uni uidep aida takan ja tüümiileolu läits õkvalt Sirtsu sohu. Nüid luurip raip tan älve kotsil põlevide silmege. Urr-auh.
Elik nõukogude multifilmiklassikat tsiteerides: tralallalallalaa, olen hulluks läinud ma! Kes ära arvab, kust pärit, saab viis tugrikut auraha müümise tõttu. Vihjeks ütlen, et originaalis see repliik puudub.
Multimeediaetendus "Viimse reliikvia" ainetel??? (Just praegu kuulsin raadiost reklaami.) Oi ermerm, misasi see veel on??? Äi ma'p tea mette, mis sest ilmast niimoodi saama peab.
Oh issand jumal ja Hamleti isa vaim.
Istun siin ja mõtlen, kas hakata kohe kõrvu lehvitama ja roosasid mullikesi välja ajama, või oodata selle kiire asjaga natukene? Eih, tegelt, maitiagikohe.
Ahh.
Laske käia.
ei võtt vaevaks vastatagi...
Elu või asi. Mu silmad ei sära enam ja saba nagu ei olekski. Nutt und hala! Kuhu see maailm niimoodi jõuab? Raadios jauratakse ka aiva puhkusele minekust ja heinateost ja... Aga mina siin pean ninapidi sõnaraamatuis istuma ja end idioomidest läbi närima. Grrrrrrrrrr.
Need murelid kah, nii mahlased ja head kui nad olidki, vaevavad mind nüüd nii kohutavalt, just nagu oleksin miski veskikivi alla neelanud. Uni uidep aida takan ja tüümiileolu läits õkvalt Sirtsu sohu. Nüid luurip raip tan älve kotsil põlevide silmege. Urr-auh.
Elik nõukogude multifilmiklassikat tsiteerides: tralallalallalaa, olen hulluks läinud ma! Kes ära arvab, kust pärit, saab viis tugrikut auraha müümise tõttu. Vihjeks ütlen, et originaalis see repliik puudub.
Multimeediaetendus "Viimse reliikvia" ainetel??? (Just praegu kuulsin raadiost reklaami.) Oi ermerm, misasi see veel on??? Äi ma'p tea mette, mis sest ilmast niimoodi saama peab.
Oh issand jumal ja Hamleti isa vaim.
Istun siin ja mõtlen, kas hakata kohe kõrvu lehvitama ja roosasid mullikesi välja ajama, või oodata selle kiire asjaga natukene? Eih, tegelt, maitiagikohe.
Ahh.
Laske käia.
24. juuni 2005
23. juuni 2005
Jaaniöö
See peaks siis nüüd olema see aasta kõige nõiduslikum ja salapärasem öö, mil hea õnne, piiritu julguse ja üleinimliku vapruse korral on võimalik selgeks saada lindude ja loomade keel.
Mu aju on tühi. Ei tea, mis minuga viimasel ajal lahti on - ületöötanud vist. Tegelikult peaksin praegu koos kT-ga jaanilõkke man kõõluma, aga mida ja kus, kui tema on Tartumaal ja mina konutan koduseinte vahel. Kallis J on ka minuga ja ootab, millal me issile järele läheme. Kuri Saatus, see miljonite õel vaenlane, on asjalood sedaviisi säädinud, et selle aasta nõiduseöö veedame me eraldi. Nüüh. Aga midagi pole teha. Töö, töö ja veel kord töö. Mida kiiremini ma selle kaelast ära saan, seda kiiremini võime kT-ga ühineda.
Nüüh.
Ohjah.
Ja nii edasi.
Mulle menus praegu üks kauge lapsepõlve jaaniöö, kui me Kodurahvaga Viljandi lähedale Siniallikule lõkkele pidime minema. Ma ei tea, mis toimus - ilmselt oli see lihtsalt ette nähtud - aga Tädimees (Tm) keeras esimese raksuga kuhugi suvalisse võssa ja seal me siis viie minuti pärast ka peatusime. Istusime autos ja vaatasime välja. Ümberringi hõljus udu - allikad olid siiski lähedal (nagu pärast selgus, keerasime ühe tee jao liiga vara ära) ja otsekui pisikesed rohelised tähed sädelesid. Tõesõna, ma olen hiljem elus vaid kaht jaaniussi kohanud, aga tookord seal oli neid ilmselt kümmekond. See vaatepilt oli niivõrd nõiduslik ja lummav, et isegi lõuapoolikust Tm oli vait kui sukk. Istusime seal oma viis minutit ja mitte keegi ei lausunud sõnagi. Siis pani Tm autole hääled sisse ja me sõitsime tuldud teed tagasi.
Sellest ööst alates tähendab jaaniöö mulle midagi ebamaist ja nõiduslikku. Siis ärkavad ellu kõik legendid ja unistused, Murueide tütred tantsivad aasadel ringmängu, nii et nende ümber hõljuvad udujoomed spiraalidena keerlema löövad. Mets on elus. Taimedes on võluvägi sees. Ja mul on tunne, et natukene veel ja mulle saab kõik selgeks.
Ainult et ei saa. Mitte kunagi. Tegelikult jääb see väljapoole käeulatust. Napilt. Sest ma ei ole Väljavalitu.
Aasta kõige lühem öö. Kurb on mõelda, et nüüd hakkab pimedus taas sammhaaval peale jääma, kuni vallutab meid talvisel pööripäeval täielikult. Loodus küpseb, värskus kaob.
Nukker.
*jääb käsipõsakil rambiservale istuma ning mõtlikult kaugusse vaatama*
Või niisugused nad siis ongi...
Mu aju on tühi. Ei tea, mis minuga viimasel ajal lahti on - ületöötanud vist. Tegelikult peaksin praegu koos kT-ga jaanilõkke man kõõluma, aga mida ja kus, kui tema on Tartumaal ja mina konutan koduseinte vahel. Kallis J on ka minuga ja ootab, millal me issile järele läheme. Kuri Saatus, see miljonite õel vaenlane, on asjalood sedaviisi säädinud, et selle aasta nõiduseöö veedame me eraldi. Nüüh. Aga midagi pole teha. Töö, töö ja veel kord töö. Mida kiiremini ma selle kaelast ära saan, seda kiiremini võime kT-ga ühineda.
Nüüh.
Ohjah.
Ja nii edasi.
Mulle menus praegu üks kauge lapsepõlve jaaniöö, kui me Kodurahvaga Viljandi lähedale Siniallikule lõkkele pidime minema. Ma ei tea, mis toimus - ilmselt oli see lihtsalt ette nähtud - aga Tädimees (Tm) keeras esimese raksuga kuhugi suvalisse võssa ja seal me siis viie minuti pärast ka peatusime. Istusime autos ja vaatasime välja. Ümberringi hõljus udu - allikad olid siiski lähedal (nagu pärast selgus, keerasime ühe tee jao liiga vara ära) ja otsekui pisikesed rohelised tähed sädelesid. Tõesõna, ma olen hiljem elus vaid kaht jaaniussi kohanud, aga tookord seal oli neid ilmselt kümmekond. See vaatepilt oli niivõrd nõiduslik ja lummav, et isegi lõuapoolikust Tm oli vait kui sukk. Istusime seal oma viis minutit ja mitte keegi ei lausunud sõnagi. Siis pani Tm autole hääled sisse ja me sõitsime tuldud teed tagasi.
Sellest ööst alates tähendab jaaniöö mulle midagi ebamaist ja nõiduslikku. Siis ärkavad ellu kõik legendid ja unistused, Murueide tütred tantsivad aasadel ringmängu, nii et nende ümber hõljuvad udujoomed spiraalidena keerlema löövad. Mets on elus. Taimedes on võluvägi sees. Ja mul on tunne, et natukene veel ja mulle saab kõik selgeks.
Ainult et ei saa. Mitte kunagi. Tegelikult jääb see väljapoole käeulatust. Napilt. Sest ma ei ole Väljavalitu.
Aasta kõige lühem öö. Kurb on mõelda, et nüüd hakkab pimedus taas sammhaaval peale jääma, kuni vallutab meid talvisel pööripäeval täielikult. Loodus küpseb, värskus kaob.
Nukker.
*jääb käsipõsakil rambiservale istuma ning mõtlikult kaugusse vaatama*
Või niisugused nad siis ongi...
22. juuni 2005
Eks ta ole
kT jaurab pidevalt, et mul tekkida haiglane ilme ja silmad hakata hullumeelselt kilama, kui mõnd käsitööajakirja või muud säärast silmama juhtun. Olgu siis nii. Tunnistan ausalt üles, et hakkavad jah. Siin ongi üht koma teist.
Kuigi tegelikult on mu viimase aja kirg ja ääretu südameigatsus kusagilt korralikud kangasteljed saada. (Omavahel öeldes - sellega on nüüd nii, nagu olla olnud ühe sõduriga, kes aina ohkas, et "Oleks mul ometi viiul!" Sõbrad siis lõpuks muretsesidki talle viiuli, mispeale sõdur oli südamest ohanud: "Oskaks ma ometi viiulit mängida!" Ergo - ma ei oska selle asjapulgaga midagi pealegi hakata. Aga tahan ikkagi, sest asi see siis õppida ei ole.)
Ohjahjaa.
Kuigi tegelikult on mu viimase aja kirg ja ääretu südameigatsus kusagilt korralikud kangasteljed saada. (Omavahel öeldes - sellega on nüüd nii, nagu olla olnud ühe sõduriga, kes aina ohkas, et "Oleks mul ometi viiul!" Sõbrad siis lõpuks muretsesidki talle viiuli, mispeale sõdur oli südamest ohanud: "Oskaks ma ometi viiulit mängida!" Ergo - ma ei oska selle asjapulgaga midagi pealegi hakata. Aga tahan ikkagi, sest asi see siis õppida ei ole.)
Ohjahjaa.
19. juuni 2005
17. juuni 2005
Minu jaoks huvitav
Mulle kui vanale filmifriigile ja Hollywoodi kuldajastu filme austavale inimesele parajalt mõnus link: tähtede galerii.
16. juuni 2005
Nostalgii
Parema puudumisel (ega mul tööd ei ole vaja teha jah) nuhkisin netis ringi ja leidsin selle. Mispeale mulle meenus aeg, mil ma olin alles algaja teismeline ja naabritüdruk mulle suure saladuskatte all üheks päevaks laenas eestiaegset kapsast, mille kaanel ilutses pealkiri "Sheik". Koletult südantpuperdav lugemine oli ja loomulikult hõljusime me mõlemad nii umbes kolm koma pool nädalat heleroosadel pilvedel helesinises taevas...
Ma ei taha mõelda ka.
Ah.
Raske juhus jah. Kui ma kunagi hiljem Rudolph Valentinot nägin, siis oli mu reaktsioon a) kõõks! ja b) s e l l e mehe surm vallandas naiste seas enesetappude laine??? Lolliks olete läinud või???
Üleüldse - head ööd. Mida te kondate veel ringi. Kõtt, magama! Homme jälle tööpäev.
Ma ei taha mõelda ka.
Ah.
15. juuni 2005
13. juuni 2005
Paistab...
...et ma saan varsti jälle tööd. Ohjah. Ilmumas on "Printsessi päevikute" seitsmes osa. Et ta ka ei väsi!
Veel midagi
Natuke nostalgiat ja kodulugu.
A propos. Peale polaarkaru nädala ärilause lugemist meenus mulle kunagi "Kranaadis" ilmunud pilt autost, millel kiri: Toru- ja toppimistööd. Ostame sisse imemisteenust. kT vandus, käsi piiblil, et on jumala eest seda aparaati oma ihusilmaga näinud linna vahel kimamas.Aga aitab lobast.
*ümiseb*
"Aitab jamast, sellestsamast, mis on kirjas raamatuis..." Mu kõrvu kostab taas töö-sireeni vastupandamatu laul. Võiksin ju end näiteks diivani külge aheldada, aga kardan, et sellest poleks abi.
*mõtlikult otse üle rambiääre alla*
Nojah
Ühe Pisut Pikkade Juhtmetega Vastiku Esteedi Mööndus: Okei, ma saan aru, et inimesed, kes leiba ka leivaga söövad, võivad "Jätku leiba!" ka igapäevase tervitusena kasutada. Aga Mulle Tundub See Imelik.
Äh, mida ma ingun. Oleks veel, et toimetaja või nii. Parem lahutan meelt.
Äh, mida ma ingun. Oleks veel, et toimetaja või nii. Parem lahutan meelt.
Keeleveeretusi
Lõppenud nädala lause, pärit J kuldsest suust: "Emme, onju, varsti on detsembrikuu ja jöulud tulevad ka ja siis päkad jälle kopitavad akna taga!"
Esiteks täheldasin selle tõdemuse juures, et poisis lööb esivanemate veri välja. Teiseks kangastus mu silme ees õrna hallituseorasega kaetud kuhi kommitoomisest nõrkenud päkapikke aknalaual. Ohjah.
Kassirindel on õnneks rahulikum. Marta Miisutütar sai tableti hammaste vahele ja kadus. Loodan teda sel aastatuhandel ikka veel kohata. Joosep Martapoeg seevastu magab praegu külmkapi otsas ja näeb välja nagu halvasti täistopitud vorst.
Esiteks täheldasin selle tõdemuse juures, et poisis lööb esivanemate veri välja. Teiseks kangastus mu silme ees õrna hallituseorasega kaetud kuhi kommitoomisest nõrkenud päkapikke aknalaual. Ohjah.
Kassirindel on õnneks rahulikum. Marta Miisutütar sai tableti hammaste vahele ja kadus. Loodan teda sel aastatuhandel ikka veel kohata. Joosep Martapoeg seevastu magab praegu külmkapi otsas ja näeb välja nagu halvasti täistopitud vorst.
12. juuni 2005
Õnnetus ei hüüa tulles, eksole
Vaat milleni üks salapahe võib viia! Olge lahked. Mida mu vanad silmad kõik nägema ei pea! Õnneks evivad mõned neist vähemalt huumorimeelt.
Harry Potteri kohta olid fännid muide nõuks võtnud peaaegu kaks miljonit korda ettekujutusvõimet vaevata. Tsk-tsk-tsk. Fantoomile langes see au osaks vaid umbes nelituhat korda.
Harry Potteri kohta olid fännid muide nõuks võtnud peaaegu kaks miljonit korda ettekujutusvõimet vaevata. Tsk-tsk-tsk. Fantoomile langes see au osaks vaid umbes nelituhat korda.
Hmh
Täna võtaks hea meelega läbi selle mehe filmograafia. Naerda tahaks.
Elu või asi. Igal hommikul tõuse üles ja igal õhtul mine magama. Mu sabakarvad hakkavad selle jama peale juba välja langema!
Elu või asi. Igal hommikul tõuse üles ja igal õhtul mine magama. Mu sabakarvad hakkavad selle jama peale juba välja langema!
Numaitia. Numako'eitia.
Mis päev see täna selline on? Mõte üldse ei jookse, aga töö tähtaeg ligineb ülehelikiirusega ja maitia, mis tast niimoodi peab saama.
Liiatigi olen täna kurjas tujus. Lihtsalt norida tahaks, noh. Aga kallist Torisejat (edaspidi kT) ja Järeltulijat (edaspidi J) ei saa ju ilma põhjuseta järada. Nemad tõepoolest ei ole süüdi, et minus Vastik Esteet taas pead kipub tõstma.
Aga ma kinnitan jätkuvalt ja täie mõistuse juures olles (hm?), et "Jätku leiba!" soovitakse siis, kui külaline satub majja, kus pererahvas parasjagu söömisega tegeleb. Või minupärast kasvõi poodi, kus müüja leti taga mäletseb. Aga IGATAHES ei kasutata seda tavalise tervitusena. URRR!
Toimetamisega pole selle raamatu puhul küll eriti vaeva nähtud. Rõuh, ma ütlen! Khän-khän ja need teised sõnad. Õkh-uung ja nii edasi. (Hommage lapsepõlve lemmikraamatule, eksole.) Varsti hakkan ma oma raha tagasi tahtma.
Aga enda tööd ka kuidagi tehtud ei saa. Juhe on koos. Proua K. kinnitas, et see, mille kallal ma praegu vaeva näen, on tema klassi naistekas ja väga tõlkimist väärt. Usun. Ei vaidle vastu. Aga ütlen ikkagi: numaitia. Andke mulle kudumisõpik tõlkida, palun.
Ei, raamat on hea ja ilmselt mingil muul kujul (nt juba valmis tõlgitult) ma isegi naudiksin seda, sest Esivanem (edaspidi E), kellel eriti lugemiseks aega ei jätku ja kes sellisel juhul eelistab memuaare või päevikuid või krimiklassikat, neelas juba ilmunud esimese osa paari päevaga ja leidis, et "Forsyte'ide saaga" just pole, aga kärab küll. Aga... ma vajan puhkust. Ausalt. Natuke veel ja minust saab Näägutaja. Kuri Emme. Tulehark. Kurat võtku, issand hoidku. (Allikas: vanaisa).
Ma unistan päevast, mil saan pakkida asjad, rautada relvameistri, maksta võla hobustele (issand, kui ebaoriginaalne - nutt ja hala!) ja kaduda kuplite vahele. Tegelikult pole enam ammu sünnilinna saanud. Vanainimese asi, nostalgii lööb urinal hambad säärde ja olengi küpse.
Ei. Ma tunnen, et pole täna tasemel. Lõpetan siis parem ära. Homme jälle päev.
Liiatigi olen täna kurjas tujus. Lihtsalt norida tahaks, noh. Aga kallist Torisejat (edaspidi kT) ja Järeltulijat (edaspidi J) ei saa ju ilma põhjuseta järada. Nemad tõepoolest ei ole süüdi, et minus Vastik Esteet taas pead kipub tõstma.
Aga ma kinnitan jätkuvalt ja täie mõistuse juures olles (hm?), et "Jätku leiba!" soovitakse siis, kui külaline satub majja, kus pererahvas parasjagu söömisega tegeleb. Või minupärast kasvõi poodi, kus müüja leti taga mäletseb. Aga IGATAHES ei kasutata seda tavalise tervitusena. URRR!
Toimetamisega pole selle raamatu puhul küll eriti vaeva nähtud. Rõuh, ma ütlen! Khän-khän ja need teised sõnad. Õkh-uung ja nii edasi. (Hommage lapsepõlve lemmikraamatule, eksole.) Varsti hakkan ma oma raha tagasi tahtma.
Aga enda tööd ka kuidagi tehtud ei saa. Juhe on koos. Proua K. kinnitas, et see, mille kallal ma praegu vaeva näen, on tema klassi naistekas ja väga tõlkimist väärt. Usun. Ei vaidle vastu. Aga ütlen ikkagi: numaitia. Andke mulle kudumisõpik tõlkida, palun.
Ei, raamat on hea ja ilmselt mingil muul kujul (nt juba valmis tõlgitult) ma isegi naudiksin seda, sest Esivanem (edaspidi E), kellel eriti lugemiseks aega ei jätku ja kes sellisel juhul eelistab memuaare või päevikuid või krimiklassikat, neelas juba ilmunud esimese osa paari päevaga ja leidis, et "Forsyte'ide saaga" just pole, aga kärab küll. Aga... ma vajan puhkust. Ausalt. Natuke veel ja minust saab Näägutaja. Kuri Emme. Tulehark. Kurat võtku, issand hoidku. (Allikas: vanaisa).
Ma unistan päevast, mil saan pakkida asjad, rautada relvameistri, maksta võla hobustele (issand, kui ebaoriginaalne - nutt ja hala!) ja kaduda kuplite vahele. Tegelikult pole enam ammu sünnilinna saanud. Vanainimese asi, nostalgii lööb urinal hambad säärde ja olengi küpse.
Ei. Ma tunnen, et pole täna tasemel. Lõpetan siis parem ära. Homme jälle päev.
11. juuni 2005
The Sun Ain't Gonna Shine Anymore
Selles mõttes, et siinkandis on taevas juba pikemat aega pilves ja ilmselt saame täna veel vihmagi näha.
Leidsin täna sellise asja. Vaat, millised nägid välja eesti edumeelsed naesterahvad möödunud sajandi alguses. Väegade sütitav.
Aga tegelikult pühendan selle sissekande hoopis Robsonile & Jerome'ile, kelle plaadi ma täna peale pikka ootamist kätte sain. Mis parata, kui inimene nii pika vinnaga on ja hakkab nende laulukesi endale igatsema alles siis, kui nende esikohad Briti muusikaedetabelites on juba nii umbes kümme aastat vanad ja mehed ise ei laula enam ammu.
Noh aga mis teha, kui mind peale selle sarja esimese osa vaatamist neli päeva ühtejutti järjekindlalt kummitas mainit isandate lookene "Up On the Roof". Niikaua kummitas, kuni ma andsin alla ja tellisin nende plaadi. Seda nad ilmselt saavutada tahtsidki. Ja nüüd joodeldavad siin mahehäälselt, mina aga püüan tööle keskenduda.
Egas midagi. Töö, hoia alt, nüüd läheb selliseks andmiseks, et sa enam ei tõuse!
I stand at your gate and the song that I sing is of moonlight…
I stand and I wait for the touch of your hand in the June night…
The roses are sighing a Moonlight Serenade…
The stars are aglow and tonight how their light sets me dreaming…
My love, do you know that your eyes are like stars brightly beaming?
I bring you and I sing you a Moonlight Serenade…
Let us stray till break of day in love's valley of dreams…
Just you and I, a summer sky, a heavenly breeze kissin' the trees…
So don't let me wait, come to me tenderly in the June night…
I stand at your gate and I sing you a song in the moonlight…
A love song, my darling, a Moonlight Serenade…
*Glen Millerit ümisedes vasakule ära... ja siis tagasi*
Aga miks alati vasakule???
*paremale ära*
Of cats and men
Kindlaks jäädes oma õpitud elukutsele, alustasin eile poole öö ajal raamatu massidesse viimist. Nimelt hakkasin kallile Torisejale ette lugema "Meistrit ja Margaritat". Ta oli ka ise mõnevõrra jahmunud selle üle, et nimetet kunstiteos talle varem näppu ei olnud juhtunud. Ja kuna mul on juba kord õrn ja soe süda ja pealegi ei olnud ma tat ka ise oma paar aastakest lugenud, siis saigi asi ette võetud.
Und siis otsustas Marta, et aeg on vallatuks muutuda, ja laamendas teise poole ööd vannitoas - mujale meil teda kinni panna ei olnud. Tants ja tagaajamine olid alguse saanud juba päeval, kui kõik auuli alfa-, beeta- jne isased kuni oomegani välja meie õue laekusid. Aga siis oli veel kasu Joosepist. Tal käpp küll värises pisut, eriti siis, kui ta oma isaga kohtus (seda kassi peab ise nägema, sest tema kirjeldamisel nõrkeb mu mõistus ja sõrmi tabab halvatus), aga üldiselt lõi ta siiski õhu puhtaks. Ent õhtul hakkas temagi oma ema vastu ebatervet huvi ilmutama ja siis ei jäänudki meil üle muud, kui noorsand ajutiselt eksiili saata ja proua ema vannituppa lukustada.
Oi ma'i taha ettegi kujutada, mis hääled meil majas kajama hakkavad siis, kui Marta täistuurid üles võtab.
Eks see ole mu oma viga ka natuke - ise ma unustasin loomaarstilt tablette juurde osta. Aga igatahes ootab meie kallist kassiniru varsti ees üks pisike operatsioon. Muudmoodi lihtsalt ei mängi välja, sest Marta on tõeliselt vaba hing, aga minu süda ei peaks kassipoegade merekoolitusele teps mitte vastu. Pealegi on kõik oravakese sõbrad ja sugulased kassidega ülemääragi varustet.
Miska on seletatav mu praegune pohmellilaadne olek. Pealegi ei ole ma veel jõudnud oma esimest kohviannust manustada, seepärast lahkun nüüd, et taas normaalselt funktsioneerima hakata.
Und siis otsustas Marta, et aeg on vallatuks muutuda, ja laamendas teise poole ööd vannitoas - mujale meil teda kinni panna ei olnud. Tants ja tagaajamine olid alguse saanud juba päeval, kui kõik auuli alfa-, beeta- jne isased kuni oomegani välja meie õue laekusid. Aga siis oli veel kasu Joosepist. Tal käpp küll värises pisut, eriti siis, kui ta oma isaga kohtus (seda kassi peab ise nägema, sest tema kirjeldamisel nõrkeb mu mõistus ja sõrmi tabab halvatus), aga üldiselt lõi ta siiski õhu puhtaks. Ent õhtul hakkas temagi oma ema vastu ebatervet huvi ilmutama ja siis ei jäänudki meil üle muud, kui noorsand ajutiselt eksiili saata ja proua ema vannituppa lukustada.
Oi ma'i taha ettegi kujutada, mis hääled meil majas kajama hakkavad siis, kui Marta täistuurid üles võtab.
Eks see ole mu oma viga ka natuke - ise ma unustasin loomaarstilt tablette juurde osta. Aga igatahes ootab meie kallist kassiniru varsti ees üks pisike operatsioon. Muudmoodi lihtsalt ei mängi välja, sest Marta on tõeliselt vaba hing, aga minu süda ei peaks kassipoegade merekoolitusele teps mitte vastu. Pealegi on kõik oravakese sõbrad ja sugulased kassidega ülemääragi varustet.
Miska on seletatav mu praegune pohmellilaadne olek. Pealegi ei ole ma veel jõudnud oma esimest kohviannust manustada, seepärast lahkun nüüd, et taas normaalselt funktsioneerima hakata.
10. juuni 2005
Keeleveeretusi
Vaat, mis siis saab, kui kokku panna pisike keelevääratus ja kuulmisapsak: silikaatrindadega metsasopran. Miskipärast kangastub mu silme ees mingi Madonna ja Brunhilde ristsugutis, sihuke koonusekujuliste rindadega, heas toitumuses ja pikkade linavalgete patsidega tädi, kellel on hobune nimega Farfelkugel ja kes räägib saksa aktsendiga inglise keelt. Kõõks.
Aga nüüd hoopis teises meelsuses. Huvitav, kas olen mina ainus kiiksuga olevus siin Maarjamaal, keda nii umbes jaanipäeva paiku tabab mingi nimetu igatsus, usk haldjatesse tugevneb ja tekib tahtmine sinava silmapiiri taha kaduda? Või vähemalt udusel ööl mööda aasa jalutada ja Murueide tütreid otsida?
Näed nüüd, mida kevad vanainimesega teeb. Ergo - ma vajan hädasti puhkust keset lõhnavaid sireleid ja ööbikulaulu.
The rest is silence.
*lahkub haigutades vasakule ära*
Aga nüüd hoopis teises meelsuses. Huvitav, kas olen mina ainus kiiksuga olevus siin Maarjamaal, keda nii umbes jaanipäeva paiku tabab mingi nimetu igatsus, usk haldjatesse tugevneb ja tekib tahtmine sinava silmapiiri taha kaduda? Või vähemalt udusel ööl mööda aasa jalutada ja Murueide tütreid otsida?
Näed nüüd, mida kevad vanainimesega teeb. Ergo - ma vajan hädasti puhkust keset lõhnavaid sireleid ja ööbikulaulu.
The rest is silence.
*lahkub haigutades vasakule ära*
YAY!
Ohsajeesumariiaissandaristivägi küll! (Allikas: vanaema.) Tänane päev kirjutatakse niisiis igaviku annaalidesse üles. Mis värvi kirjas, see on esialgu veel lahtine. Aga ma kahtlustan vana head kanakakakollast.
Niisiis. Esiteks ühinesin ma kõigi maade bloggeritega (või on see hoopis blogeritega?) ja teiseks langes mulle täna osaks kahtlane au olla pühendusega anekdoodi märklauaks. Hmh. Kahtlustan hambaid.
Omavahel öeldes omandab Krahv minu vaimusilmas järjekindlalt üha enam prominentselt esile tungivaid kihvu, mida ta siis aeg-ajalt elegantse irve saatel paljastab. Selline absorbentselt ilus (nutt ja hala: pole minu leiutatud väljend!) smugri Dracula.
Pluti-pluti-plutt, ütlen ma. Ja ma mõtlen seda tõsiselt!
Niisiis. Esiteks ühinesin ma kõigi maade bloggeritega (või on see hoopis blogeritega?) ja teiseks langes mulle täna osaks kahtlane au olla pühendusega anekdoodi märklauaks. Hmh. Kahtlustan hambaid.
Omavahel öeldes omandab Krahv minu vaimusilmas järjekindlalt üha enam prominentselt esile tungivaid kihvu, mida ta siis aeg-ajalt elegantse irve saatel paljastab. Selline absorbentselt ilus (nutt ja hala: pole minu leiutatud väljend!) smugri Dracula.
Pluti-pluti-plutt, ütlen ma. Ja ma mõtlen seda tõsiselt!
Tellimine:
Postitused (Atom)
