Põld ei lõppend, ei saand otsa,
ei võtt vaevaks vastatagi...
Elu või asi. Mu silmad ei sära enam ja saba nagu ei olekski. Nutt und hala! Kuhu see maailm niimoodi jõuab? Raadios jauratakse ka aiva puhkusele minekust ja heinateost ja... Aga mina siin pean ninapidi sõnaraamatuis istuma ja end idioomidest läbi närima. Grrrrrrrrrr.
Need murelid kah, nii mahlased ja head kui nad olidki, vaevavad mind nüüd nii kohutavalt, just nagu oleksin miski veskikivi alla neelanud. Uni uidep aida takan ja tüümiileolu läits õkvalt Sirtsu sohu. Nüid luurip raip tan älve kotsil põlevide silmege. Urr-auh.
Elik nõukogude multifilmiklassikat tsiteerides: tralallalallalaa, olen hulluks läinud ma! Kes ära arvab, kust pärit, saab viis tugrikut auraha müümise tõttu. Vihjeks ütlen, et originaalis see repliik puudub.
Multimeediaetendus "Viimse reliikvia" ainetel??? (Just praegu kuulsin raadiost reklaami.) Oi ermerm, misasi see veel on??? Äi ma'p tea mette, mis sest ilmast niimoodi saama peab.
Oh issand jumal ja Hamleti isa vaim.
Istun siin ja mõtlen, kas hakata kohe kõrvu lehvitama ja roosasid mullikesi välja ajama, või oodata selle kiire asjaga natukene? Eih, tegelt, maitiagikohe.
Ahh.
Laske käia.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar