Numaitia. Numako'eitia.

Mis päev see täna selline on? Mõte üldse ei jookse, aga töö tähtaeg ligineb ülehelikiirusega ja maitia, mis tast niimoodi peab saama.

Liiatigi olen täna kurjas tujus. Lihtsalt norida tahaks, noh. Aga kallist Torisejat (edaspidi kT) ja Järeltulijat (edaspidi J) ei saa ju ilma põhjuseta järada. Nemad tõepoolest ei ole süüdi, et minus Vastik Esteet taas pead kipub tõstma.

Aga ma kinnitan jätkuvalt ja täie mõistuse juures olles (hm?), et "Jätku leiba!" soovitakse siis, kui külaline satub majja, kus pererahvas parasjagu söömisega tegeleb. Või minupärast kasvõi poodi, kus müüja leti taga mäletseb. Aga IGATAHES ei kasutata seda tavalise tervitusena. URRR!

Toimetamisega pole selle raamatu puhul küll eriti vaeva nähtud. Rõuh, ma ütlen! Khän-khän ja need teised sõnad. Õkh-uung ja nii edasi. (Hommage lapsepõlve lemmikraamatule, eksole.) Varsti hakkan ma oma raha tagasi tahtma.

Aga enda tööd ka kuidagi tehtud ei saa. Juhe on koos. Proua K. kinnitas, et see, mille kallal ma praegu vaeva näen, on tema klassi naistekas ja väga tõlkimist väärt. Usun. Ei vaidle vastu. Aga ütlen ikkagi: numaitia. Andke mulle kudumisõpik tõlkida, palun.

Ei, raamat on hea ja ilmselt mingil muul kujul (nt juba valmis tõlgitult) ma isegi naudiksin seda, sest Esivanem (edaspidi E), kellel eriti lugemiseks aega ei jätku ja kes sellisel juhul eelistab memuaare või päevikuid või krimiklassikat, neelas juba ilmunud esimese osa paari päevaga ja leidis, et "Forsyte'ide saaga" just pole, aga kärab küll. Aga... ma vajan puhkust. Ausalt. Natuke veel ja minust saab Näägutaja. Kuri Emme. Tulehark. Kurat võtku, issand hoidku. (Allikas: vanaisa).

Ma unistan päevast, mil saan pakkida asjad, rautada relvameistri, maksta võla hobustele (issand, kui ebaoriginaalne - nutt ja hala!) ja kaduda kuplite vahele. Tegelikult pole enam ammu sünnilinna saanud. Vanainimese asi, nostalgii lööb urinal hambad säärde ja olengi küpse.

Ei. Ma tunnen, et pole täna tasemel. Lõpetan siis parem ära. Homme jälle päev.