"Tunnistan ausalt, et ma ei mõista blogiinimesi. Vajadus oma väärt nõu ja mõtteid kogu maailmaga jagada teeb neist võimujanulised, edevad ning õnnetud inimesed.
Arvamusvõimu ihalejad, minu-mõte-on-liiga-hea-selleks-et-vaid-endale-hoida-inimesed, õnnetud inimesed, kes ei vaevu pika õhtusöögi ajal asju oma mehe/naisega arutama, kes sõpradega kokku saades otsivad laptop’id välja ning võrdlevad siis, kel on nutikamad mõtted olnud. Selle asemel et silma vaadata ja rääkida. Jälgida inimese reaktsioone, pakkuda talle võimalust vastu vaielda, kuulata." (allikas: PM, 27.07.2005. Kuldmuna poetas lp. Tuuli Koch.)
Jah. Tõsi ju on, et mul puha laps kantseldamata ja mees hoolitsemata ja... Niipea, kui hommikul tõusen, ma blogisse maandun ja enne õhtat siit ei liigu ka. Mehega pole ma enam ammu rääkind, lapsega suhtlen vaid ühesilbiliste sõnade abil ja üleüldse - mis nad, paganad, käivad mind tüütamas, kui mina tahan siin vaimukas olla ja oma arvutiga suhelda? Süüa küsivad? Mida - järagu tillivarsi ja herneid, neid aiast võtta küll. Sooja sööki? Mis sooja sööki? Kasigu siis restosse, kui neile minu tehtud lobi ei maitse. Mina tahan blogida ja vaimutseda. LUGEGE NÜÜD KÕIK, INIMESED! MA OLEN VAIMUKAS!
Tegelikult on aga nii, et mind absoluutselt ei huvita, kas keegi mu blogi virtuaalavarustest üles leiab või ei. Ja kui leitakse, siis loetagu palun paremalt servast kõige ülemist rasvases kirjas tõdemust. Palun oldagu nii kena.
Lugupidamisega
oravake
*kaob kööki moosi vaaritama, et järgmiseks ette võtta riidekapi tühjendamine asjadest, mida niikuinii enam kaks aastat selga pole pannud. Taaskasutuskeskus, here I come!*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar