Kui ma veel riigitööl käisin, nagu normaalne inime, oli meil üks deklarant, noor poiss, sihuke sunshine boy. Permanentne rõõmurull. Igal hommikul keksis oma heledate inglilokkide lehvides ja sinisilmade särades meie toast läbi, hõisates ülioptimistliku häälega: "Tere hommikust kõigile!" Kord urises minu vastas istuv Jürka (kes oli muidu suur, paks, roosa ja rahulik nagu kuhi mannaputru): "Huvitav, kas peale minu veel kedagi on, kes tahaks talle halvasti öelda?" Mispeale lausa kätemets nähtavale ilmus (kõik näitasid mõlemat, loomulikult).
Kuigi minu praegune urri-meeleolu on tingit tõsiasjast, et ma pole veel kohvi joonud. Tean muide inimest, kellega ei ole tervislik suhelda enne, kui tema enesele pooleliitrist kulkutäit ülikanget keedust sisse pole kallanud. Peksa võib saada lihtsalt. Mina vast niisugustesse ekstreemsustesse ei lasku, aga igatahes - oma vaimse tervise huvides - lähen nüüd ja alla veerand liitri ei tule kõne allagi.
Vihje: kui tahate, et oravake solvuks ja teile enam mitte iial külla ei tuleks, serveerige talle kohvi sõrmkübarast. Võib olla ka mocca-tass. Aga igatahes mitte kruus. Oi ei. Siis te temast enam lahti ei saagi. Ta kolib teile elama! Vot tak vot, vualaa.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar