Tõdemus, mille ilmseks ajendiks pikem kokkupuude sõbranna Anna pisikese Oskariga: "Aga kui mina tita olin, siis oli kogu aeg suvi. Mõnikord tuli ette, et oli kevad ka, aga muud küll ei olnud."
Rongis teel Tartu poole, arvatavasti tänu akendest kostvale ra-dat-ta-daale: "Emme, see on luksrong! See luksub!"
Njah, selline ehtne emme-jutt kukub välja. Ah, olgu. Pealegi ei ole J tõepoolest suu peale kukkunud ja tema naljakas-kummaline loogika ja pärlid, mida ta aeg-ajalt poetab, on päris mõnusad.
Ah, taha siis veel olla vaimukas ja hea jutuga, kui mõte käib kogu aeg maiseid radu. Et vaja maasikatest toormoos teha (mis omakorda viib mõtted mõnusatele pannkookidele - klõnks, sülg tuleb suhu!) ja hernestele, mis vaja puhastada ja sügavkülma panna, ja tegelikult esmalt üleüldse nõudest tulvil kraanikausile. OHHH. The Canterbury Bell Fairy vaatab mulle küll oma lillade silmakestega väga veetlevalt otsa, aga - ei ole miskit parata, ta kargab ühe jalaga.
See viimane kaldus küll jälle sinna kõrvade lehvitamise kategooriasse, aga olgu. Elame üle.
Nojah. Koristasin ma täna jee. Praegu meenus eilne tagasihoidlik kavatsus elamist vuntsida. Tegelikult pole ma mitte mummigi teinud. Istunud olen ja tikkinud, aeg-ajalt pilgu telekasse visanud, paar korda peret ihutoiduga varustanud, nina süganud, aknast välja vaadanud, J-t kantseldanud, kT-le musi andnud... "Milline päev! Küll naised, küll mehed..." (Kes ära arvab, saab endale.)
A propos, pesu olen ka triikinud. Ehtne väikekodanlik pereema. Ajee. Ajee-ajee.
Tnt, nüüd läks veel parem kõrv ka lukku. Elu või asi.
*tülpinult köögi suunas ära*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar