Nõnda siis

Olen tagasi. Ja ega ma nii esimese hooga suurt midagi tarka lisada oskagi. Kellele see ikka korda läheb, et ma tagasi olen.

Minu vahepealsed saavutused: magatud korralikult, ujutud korralikult, päevitatud korralikult, oravakese sõbrad ja sugulased suurelt jaolt ära külastatud, lapse kantseldamisega end mitte eriti vaevatud. J kantseldas ennast ise. Ta on üldse ootamatult mõistlik ühe tukitseda armastava jõngermanni kohta - kui ikka ütled, et tiigi äärde minnakse ainult koos issi või emmega, siis nii ongi. Muul ajal vett J jaoks nagu ei eksisteerikski. Ta rahuldub täielikult sellega, mida voolikust vanni lastakse. Ei no loomulikult olid mu kõrvad ikka nagu kaks lokaatorit, aga õnneks on meie suvekodu akustiliselt nii hea koha peal, et kõik on kuulda isegi siis, kui lapsed teisel pool maja viibivad (või on mu J-l lihtsalt nii head kopsud?) Lisaks oli kantseldajaid peale minu veel teisigi, nii et ma lasin julmalt ohjad lõdvaks ja lihtsalt vedelesin.

Peale selle lugesin läbi oma esimese (ja mine isahane tea, ehk ka viimase) Dontsova. Nojah. Head aimu saab vene uusrikaste laiast joonest, aga krimkana on see rohkem kui vilets. Etteaimatav. Ja mulle ei meeldi etteaimatavad krimkad. Aga seda äkki see "irooniline kriminaalromaan" tähendabki ja minul lihtsalt on juhtmed koos ja üleüldse liiga pikad ja sõlmes veel peale kõige muu?

Njah.

Praegu aga trimpan Vichy'd sidrunimaitselist ja plaanin uut põgenemist, sedakorda sünnilinna. Ihuüksi pealegi. Ja alatu, nagu ma olen, pole mul seekord plaaniski sõpru ja sugulasi külastada - oo ei, selle asemel tõmbun üksi ühe tuttava korterisse (kes ise on puhkusel) ja kavatsen seal lugeda, magada, kududa, heegeldada, tikkida, kirjutada - mida iganes. Vahepeal ka linna peal käia, mõne uue söögikoha avastada, raamatupoodi ühe korraliku reidi korraldada, võib-olla isegi (kui pileteid saada) kohaliku suvelavastuse ää kaia. Ja kindel must on lossimäed ja rippsild. Istuda müürijupil, hea raamat kaasas, ja aeg-ajalt vaadata alla järvele - mis saaks veel mõnusam ja kaunim olla? Kui veel suur kruusitäis piimakohvi (ei pea sugugi latte olema, sobib niisama tavaline ka) rüüpamiseks kõrval, siis oleks õndsus täielik.

Ohh.

Ma ei ole veel otsustanud, kas võtta sõbrants kaasa või mitte. Kohati tahaks nagu ihuüksi olla, aga samas on jalutada ja nostalgitseda mõnusam, kui keegi käepärast on, kes seda kõike kaasa teeb ja kuulab.

Eks paista. Praegu aga asun tikkima - jaa-jaa, ristpistes ja puha. Mind on tabanud akuutne lillehaldjavaimustus. Üks on juba valmis - Saialillehaldjas. Nüüd asun Sinikellukahaldja kallale. Jõudu mulle!