Töö tehtud

Vihma muudkui sajab und sajab...

Homme pean kirjastusse loivama käsikirja ära viima. J otsustas ka veel üheks ööks E juurde jääda, mis tähendab varast tõusmist ka veel kõigele lisaks, sest E peab kell kaheksa kodust välja astuma, et tööle jõuda. Ah noh. Elame üle.

Loen siin kõksugu ilmarahva blogisid ja mõtlen endamisi, et on see minu eluke küll nagu üks tasase vooluga jõekene. Istun kodus, nokitsen meelepärast tööd teha, kantseldan J-t ja kT-t, vahepeal teen käsitööd ja loen, loen, loen... Ei mingit uimastavat seltskonnaelu ega vingeid pidusid (ei igatsegi neid, muide), ainult teater ja mõni kontsert aeg-ajalt... Kunstinäitused, muuseumid ja Nukuteater J jaoks... Minu vingeim ettevõtmine on käia mõnes india roogi pakkuvas söögikohas vürtsi manustamas.

Jah, kuigi Raudne Kolmik on meil ka olemas. Kolmiku vanemad liikmed elik siis mina ja Marks tähistame mingil umbmäärasel septembrikuu päeval A. D. 2005 suisa hõbepulmi. Umbmäärasel sellepärast, et see oli millalgi kooliaasta alguses, kui Kuri Saatus õpetaja näol mind minu pinginaabrist lahutas, sest üks teine paarike lobises aina tunni ajal ja ka nemad tuli omavahel lahku lüüa. Oi ma olin kuri! Aga nii ma Marksi kõrvale istuma sattusin ja seda sõprust on nüüd jätkunud juba kakskümmend viis aastat, seda aga, kes meie toonased pinginaabrid olid, kellest meid lahutati, ei mäleta me enam kumbki... Nojah, ja sõbranna Anna ühines meiega paar aastat hiljem. Nüüdseks toimetame kõik elu eest omi asju, aga sellegipoolest saame aeg-ajalt kokku ja muljetame elu und inimesi. Ausõna, puudub veel üks korralik ja maitsekas homomees, siis oleks meie punt täielikus vastavuses mõne kaasaegse inglise naisteka nõuetega.

Ohh, ma tunnen ennast korraga Kolevanana. Selline pensionieeliku nostalgiist läbiimbunud jutt kipub tulema. Aga siit ilmneb ka selgesti, kui rahulikult mu päevakesed õhtu poole veerevad...

Okei. Näpud sügelevad juba ja tikkimistöö tahab lõpetamist. Üks korralik kulkutäis kohvi tahaks ka hävitamist, kui tema juba valmis oleks tehtud. Kuna ei ole, siis kaon kohvi tegema. Niisiis - tsiteerides vanu klassikuid, keda minusugused mullad ehk vaid veel mäletavad - "Ollalaa!"*

* Eliisabet Jõhvi hüvastijätuhüüatus.