Armas taevas!

Siin on lehmad! Pullid! Pullid jah!

Aga tsiteerimise mant tagasi lammaste manu. Kaari Utrio "Armas Henrietta" tuleks kusagil kavva võtta kui parim stiilinäide ülihalvast tõlkest. Ko-hu-tav! Ilmselt on see raamat siia maailma saadetud karistuseks selle eest, et ma armastan naistekaid lugeda. Tõepoolest, see eestikeelne soome keel (või soomekeelne eesti keel?) teeb lausa füüsiliselt haiget.

Eks imetlege.

Ta naeratas ja kummardus pea alla.
Kelle pea alla?

"Mina nägin neid suudlemas, suudlemas köögis. Mamslit on ikka korralikuks inimeseks peetud. Mina olen alati ütelnud, et ta on petliku meelega. Pealtki on näha, et ta pole õige inimene."

"Kes sellest räägiks? Pealegi, ta sundis mind, oli purjus, pidas seda naljaks," korrutas Henrietta oma sada korda esitatud väiteid.
"Nii, nii. Aga kuidas sattusid sina hommikumantlis kööki?"
Hommikumantlis köök???

Charlotta-tädigi, kes kogu südamest imetles kõike inglispärast, ei olnud ka julgenud vana parki puutuda.

Doktor Sylvester oli nüüd veli, aga kui härra krahv Fabian Axel Ekhnator Adlercranz saaks teada, et "veli" on tõstnud pilgu tema õe poole?

Kauralas oli kohisetud ja õudust tuntud, kuuldes Sophie kihlusest Didrik Sylvesteriga.

"Mida? Peter on nüüd mõistuse kaotanud. ..."

Henrietta seisis ratsaülikonnas talli uksel.
Ratsaülikonnas tall? Soomlastel ikka on kohe tavaks oma elu- ja muid ruume riietada, eks ole.

"Kosi!" kriiskas moor lavatsilt.
Ilmselt kriiskas ta "Kosii!", mis maakeelde ümber pandult kõlaks siis "Kosib!"

Jälle tõstab minus pead professionaalne kretinism ja tähenärijalikkus. Aga kui enamik näiteid pole soomekeelsed (mis sest, et eesti keeles), siis mis on?