Nostalgiilaenetel...

Eile laekusid minu poole Marks und sõbranna Anna. Kuna tulemas on meie kooli kolmekümnes aastapäev (kõrvalepõige: kümnenda jõudsin isegi mina seal ära tähistada, sest käisin toona alles kaheksandas - ma tunnen ennast jälle nii Kolevanana!) ja sõbranna Anna ühe meie kooli koloriitsema õpetaja Jaak Loonde matustel kohtas oma endist klassijuhatajat ja nad vahetasid seal meile ja... Oh, kui keeruline lause tuleb!... ühesõnaga palus Neeme tal nüüd kirjutada midagi pea ilmuvasse koolialmanahhi. Mingi mälestuskild või nii. Miska me kolmekesi rüüplesime kibuvitsateed meega ja kadusime ära mälestusterajale uitama.

Kuna sõbranna Anna õppis keskkooli ajal Jaak Loonde aka Jacki aka Pythagorase informaatikaklassis (kuigi hiljem tudeeris hoopis ajalugu), siis mäletas tema kõige rohkem selle mehega seotud fakte. Jack oli üldse üks lahedamaid kujusid meie koolis. Kui ta kaine oli, siis võis juhtuda, et ta oma klassiruumi sisse seatud raamatukogunurgast terve tunni jooksul nina välja ei pistnudki, ainult nohises seal. Meie tegelesime oma asjadega. Aga kui ta oli kergelt besoffen - mida ta enamasti ka oli - siis läks lõbusaks. Näiteks tunnikontrolle (tal olid need arvuti abil valmis tehtud ja lebasid seifis) jagas ta nii, et ronis jaluli tollesama seifi otsa ja saatis sealt külvaja elegantse käeliigutusega ühe patsahkami klassi suunas lendu. Rääkimata tema ülesannetest, mis reeglina algasid sõnadega: "Infoagentuuri ÜNSR (elik Üks Naine Saunas Rääkis) andmetel..." või "Rahvavaenlane Ivan Ivanovitshil..." Me kõik olime kas makaronipuurijad või pudelipaikajad, olenevalt sellest, kuidas tal tuju parasjagu olema juhtus. Kui keegi tahvli ees mummigi ei mõistnud, ajas Jack huuled prunti, nohises, vedas ühe silma kissi, põrnitses vastajat altkulmu ja teatas: "Nu Maria Magdaleena Matrjona Butõlkina - ja tebja na skvoz vizhu!" Rääkimata tema lemmikkarjatusest, kui rahvas enne söögivahetundi juba aegsasti nihelema ja asju kokku korjama hakkas: "Misasja te, kur-rat, pakite, ega te Moskva rongis ei ole!"

Lisaks veel see, et kuna meie kool oli bioloogiakallakuga ja kõik hüved seetõttu enamasti ikka selle aine arendamiseks läksid, Jack aga nagu lõvi oma arvutiklassi eest seisis, kuid tänu oma joomisharjumustele direktsiooniga pidevalt enam-vähem vaenujalal oli, tavatses ta mõnd bioloogiaklassi õpilast nähes põlglikult käriseda: "Näe, roheline ja roomab!"

Teine piisavalt meeldejääv oli sõjalise õpetaja Bulgakov. Poisid provotseerisid teda nimme, et ta saaks end jälle kogu oma 155-sentimeetrises pikkuses sirgu ajada, rinna kummi lüüa ja nad korrale kutsuda. Üksvahe ei alanud meil ükski tund ilma sõna-sõnalt ühesuguse sissejuhatava tiraadita: "Nu Naeris, kak võ sidite? Razve tak sidjat? I Pork - kak võ võgljadite? Slovna kak pjanõi!" Viimatimainitu nimelt kandis hoolt, et tal sõjalise tunniks alati kahepäevane tüügas näol ilutseks. Aga kõige lahedam ja meeldejäävam oli tema tiraad teemal "hinded": "Võ dumajete, shto ja hatshu vam plohuju atsenku pastavitj? Net, ja dvoiku vam pastavitj ne hatshu. Võ priditje kamne i skazhite: "Tavarishtsh Bulgakov, ja pjatjorku hatshu!", a ja skazhu: "Pazhalusta!"!" See viimane käis ehtveneliku suuremeelse zhestiga, mida on võimatu kirjeldada, seda peab ise nägema.

Jajah. Nagu ütles kT sõjalise õppejõud ülikooli päevilt: "Eta vam ne fizika, zdezj dumatj nada!"

Lisaks kõigele muule vaatasin eile õhtul filmi ja see tegevus venitas mu päeva kuni hiliste öötundideni. Ma nautisin täiega võitlusstseene, mis sarnanesid suisa balletile. NB! Järgneb Tõelise Soodaefektiga Blondiini jutt: lisaks meeldivad mulle filmid, mis räägivad vähe, aga ometi nii palju. Nagu seegi.

Ja siis ma läksin kotile.

*oravake mõtleb pisut ja lutsutab sabaotsa*

Ei. Aitab selleks korraks.

*spiraaljoont pidi kööki petti jooma*