Elus!

Nagu juuresolevalt pildilt näha ja eelnevast postitusest järeldada võib, väljusin võitlusest täie elu ja tervisega. kT sai suisa sedavõrd kobedaks, et võttis J kaasa ja kadus kondama. Miska minul on nüüd roppakaupalla vapaa aikaa, millele ma kuidagi ei suuda rakendust leida. See tähendab, et palju asju on vaja ära teha.

Eksole. Sellepärast ma siin istun ja toksingi, eksole. Tuntud tööluusur, nagu ma olen, eksole.

*vangutab pead - oi oravake, oravake küll!*

Ma pean:
1. koristama
2. pesu triikima
3. mõtlema, mida tarka peale hakata ühe kohakalaga

Need on need natuke vähemmeeldivad toimetused. Meeldivamate toimetuste hulka kuulub ajakirjade kolimine uude elukohta, et töötoas virnadena kõrguvaile sõna- ja muile raamatuile ruumi teha. Vastasel korral on siin liikumine peagi seotud eluohtliku riskiga. (Taas kord meenutan aegu raamatukogus. Mõnel lugejal oli lausa erakordne anne küsida ajakirja, mis asus kõige alumisel riiulil kõige alumises kokku köidetud pakis kõige alumisemal kohal. Ja õhtuti leidus alati mõni lugeja, kes tahtis ajakirja, mis selle vähese kasutamise tõttu oli veetud alla keldrisse. Reeglina sai ta selle järgmisel päeval, sest üksi keldrisse minek oli teatud riski tõttu keelatud - mõni kipakal riiulil seisev paksu nahka köidetud aastakäik võis inimesele pähe kukkudes tõsiseid vigastusi tekitada. Räägiti lugu sellest, kuidas üks endine töötaja selle omal nahal läbi tegi, miska see keeld väljastati. Aga noh - pikk jutt, s... jutt. Ühesõnaga, teadmata veel midagi Darwini auhindadest (tegu oli nõukaaja lõpuga) tituleerisime maailma kõige lollimaks surmaks surma raamatute alla mattumise läbi.)

Nojah. Niisiis.

Tegelikult oleksin pidanud endale nimeks võtma "rott", sest see on suisa patoloogiline, mismoodi ma ajakirju korjan. Kui on vähegi juttu käsitööst, söögitegemisest või aiandusest, läheb asi säilitamisele. Ja kuna enamikus ajakirjades sellest juttu on, siis ergo - me peame varsti välja kolima.

Ja-jah. kT juba ohkab kaeblikult, kui ma järjekordselt mõne üllitisega, mida meile veel tellitud ei ole, koju laekun.

Eks see ole see karm elu ja taline unnapüük, mis näkku sügavad vaod vajutab.

*lehvitab vihinal kõrvu*

Nii. Nüüd ma siis algatuseks lähen ja lappan natukene kokaraamatuid, et kohakalale võimalikult maitsev rakendus leida. Vahelduseks lihtsalt ahjus küpsetatud kalale, mis on ka tontima maitsev, aga pikapeale hakkab ära tüütama.

Need on need mere ääres elamise rõemud ja mured - ikka üks ahvenas, lestakala ja nii edasi. Aga minu fantasii ähvardab varsti pinsile minna.

Ohjah. Kuidas see kõlaski? "Eila lammaliha, täna lammaliha ja omme, kuramus, paistab jälle lammas olema." Äraarvajale neli santikut müümise tõttu.

*longib köögi poole, saba järel lohisemas*