...ruulib see nostalgii viimasel ajal. Eksole, kõnnin mina pahaaimamatult E residentsi poole, eksole, ja korraga satun ninapidi vastamisi oma endise inglise keele õpetajaga, keda ma viimati nägin lõpuaktusel seitseteist aastat tagasi. Seda ma tean, et ta on pensionile jäänud ega õpeta enam, aga tema vanust on küll võimatu kindlaks teha. Juba toona oli ta mõnusalt krimpsus ja armastas oma juukseid roosakaks toonida. Sellest harrastusest pole ta siiani loobunud ja näeb endiselt mõnus välja.
Oo jaa. Olid ajad. Eriti on mulle meelde jäänud üks ? nädalapäev, mis juhtus üksiti olema jõululaupäev. Meil oli esimene tund inglise keel ja õpetajaga sai kokku lepitud, et tuleme veidi varem kooli. Meie rühma kaks meessoo esindajat olid ennast ületades glasuuriga piparkooke küpsetanud ja tüdrukutekamp tegi võileibu ja kohvi. Ja siis me istusime seal koos õpetajaga küünlavalgel ja akna taga sadas laia lund. Kuna nii õpetaja abikaasa (kes aastaid hiljem hukkus "Estonial") kui poeg olid kirikuõpetajad, siis arutasime temaga niisama usu teemadel. Ühe kuueteistkümneaastase inimlapse jaoks oli see huvitav ja suur asi - kui arvestada, et aastaarvuks kirjutati toona 1985.
Ega meil nüüd pikalt rääkida õnnestunud - ikka kiiruga, et kuidas läheb ja millega tegeled ja... Lisaks lubadus mõnikord läbi astuda. Seda ma ilmselt ka teen, sest ta on ikkagi üks minu kahest lemmikõpetajast - teisega, meie keskkooliaegse klassijuhatajaga, ei saa ma juba ammu rääkida, sest teda ei ole enam.
Kuidagi kurvaks kisub see tänane jutt. Lõpetan parem, enne kui päriselt vesiseks läheb.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar