Karla...

...läheb päev-päevalt üha armsamaks ja kenamaks. Temast ähvardab üks ilus kass kasvada. See on ju lausa taevani kisendav ülekohus, et me just tema oleme sunnit küla peale andma. Kahtlustatavasti on teda ka märksa rohkema mõistusega õnnistet kui meie kaht muidusööjat. Kui Marta pisike oli, kutsusin teda putuktoiduliseks lendkassiks hüüdnimega Martõshka, sest ta sõi lausa murettekitava isukusega kärbseid ja sääski ning mängis mängu "Tee majale ring peale, ilma et su käpad põrandat puutuksid, ja katsu seda võimalikult lae lähedalt teha". Sama kiiks pärandus edasi ka Joosepile - too mänguarmastus nimelt - kuid kahjuks on looja õnnistanud teda vene tanki graatsia ning purustusvõimega. Omas peas on ta kindlasti õhkkerge ja lendlev kut liblikas, tegelikkuses aga olen sunnit tema arvele kandma rohkem purunenud nõusid, savist küünlajalgu ja lillepotte, kui Marta ja meie eelmine lemmik Nora (peaaegu kolmeteistkümne aastaseks elanud kolli) iial kahepeale on suutnud teise ilma saata.

Muidugi on ju võimalik, et Karlagi omas peas linnuke on, kuid niipaljukest ma Saatust juba tunnen, et kahtlustada üht pirakat Vingerpussi - niikuinii on kass, kelle me ära anname, kõigiti normaalne ja kiiksudeta olevus.

*ohkab sügavalt südamepõhjast*