Ma armastan...

...hommikust Tallinna. Ilmselt armastaksin ma ka hommikust Tartut või äärmisel juhul ehk ka Pärnut. Mulle meeldivad ülerahvastamata tänavad ja toimeka moega inimesed, kes asjalikult kuhugi tõttavad. Aga jah, hommikune Tallinn oma vanalinnaga on siiski ületamatu. Mulle meeldib mööda tühje tänavaid uitada ja siis kusagil pisikeses õdusas kohvikus üks tass kohvi juua, soovitavalt hea raamatu või siis sõbranna seltsis. Kunagi oli meil Marksiga kombeks lau-või pühapäevahommikul vara vanalinna kolama minna. (Marksi puhul on senini lausa imeasi, kui ta end kell seitse hommikul suudab maast lahti kangutada. Kord, kui ma nii kella poole ühe paiku päeval tema ukse taha laekusin, et varem kokku lepitud kokkusaamine teoks teha, tuikus tema mulle sasipäisena vastu ja lausus Surematud Sõnad: "Miks sa NII VARA tulid???" See etteheide, mis tema silmist vastu vaatas, muutis mu suisa kõnevõimetuks.)

Neid käike harrastame me aeg-ajalt senini, kuid nüüd on nende esinemissagedus ajas perekondlikel põhjustel päris harvaks jäänud.

Siis armastan ma veel varasügisesi kargeid hommikuid, kergelt uduseid, väikeste tuuleiilidega, mis kollaseid lehti keerutavad. Ja külmi, vihmaseid pühapäevahommikuid, kui teised alles magavad, aga mina olen juba tule ahju teinud ja see mühiseb seal õdusalt, kohv on valmis ja pannkoogitaigen hakkamas ja raadio mängib vaikselt ja kõik on nii soe ja hubane.

Njah. Arvesse võttes seda, kuidas mulle hommikuti magada meeldib (kuigi ma seda kunsti just Marksi-laadse äärmuseni ei lihvi), on lausa imeline, mismoodi ma neid varahommikuid armastan.

Väikese hajevil kõrvalepõikena - see oli vististi Bulgakov, kes kirjutas: "Kassidel oli hommikune väljanägemine."

Kord reisil olles (õieti oli see küll bussiekskursioon nimega "Baierimaa lossid", kuid ootamatult mõnus selline, sest buss oli vaid kahekümnekohaline ja seltskond seega väike ja lahe) otsustasime hommikul vara pildistama minna. Ööbisime nimelt Oberammergaus, kus rahvas oma majad pilte täis on maalinud, ja meie vaga soov oli seda kunsti jäädvustada nii, et kedagi kõrvalistest jalus ei oleks. Ajasime siis koos paari reisikaaslasega kell pool seitse jalad alla und läksime küla peale. Päike paistis, soe oli, kõik oli trimmis ja traksis ja hambaharjaga läikima löödud ja siis... lõi meile ninna isuäratav saialõhn. Võtsime jälje üles ja hakkasime astuma. Ja jõudsimegi pisut rohkem kui paari tosina sammu järel avatud kohvikuukseni, millel seisis valges põlles isand, kes meile rõemsaste "Grüss Gott!" hõikas ja kutsuvalt viipas. Ega's me siis endale ometi kaks korda viibata lasknud. Ja nii mugisimegi varsti struudlit ja lürpisime piimakohvi. Kell seitse hommikul!!!

Vaat nüüd te siis teate, et ma armastan varahommikuid.