...Koduvanast aru saanud. Senini mõtlesin, et see on lihtsalt minu ebasõbraliku ja sallimatu iseloomu viga, aga siis juhtusin kuulma saadet "Litter", kus (laste)kirjanikud rääkisid oma lapsepõlve raamatutest. Pean ausalt tunnistama, et midagi nii naljakat, kui Kiviräha (Kivirähi? Kivirähu? Kivirähki? Sitik võtku seda nimede väntsutamist!) poolt ette loetud lõik rõõmsameelse Koduvana saabumisest talisesse, unisesse Muumimajja, pole ma elus kuulnud. Ja siis selgus tõsiasi, et ka... ähh, puhh, muutume siis ajutiselt familiaarseks ja nimetame tat Andruseks, eks... Andruses on Koduvana-taolised inimesed kogu aeg vastumeelsust tekitanud. Yay! Ma ei olegi imelik!
Aga ausõna, ma'i mõista tüüpe, kellel juba enne kukke ja koitu silm särab peas kut päikene ja kes kuidagi ei suuda mõista, et kõigile ei meeldi ennast hommikul esimese asjana külma lumega üle hõõruda, eksole.
*mõlgutab oravake "Muumitrollist" ajendatud mõtteid*
Aga eks katsuge ära arvata, kes meist tööd ei tee?
(Mis omakorda tuletas mulle meelde kunagi miskist soomekeelsest ajakirjast loetud nalja. Küsimuse all olid nimelt hõimuvellede rahvalikud mängud. Olla neil sihuke: ostavad nemad mitu kasti õlut (soovitavalt Koff'i ja soovitavalt kakskümmend purki per nase), joovad ära. Siis läheb üks seltskonnast ukse taha ja ülejäänud püüavad ära arvata, kes neist ukse taha läks.)
Jaa-jaa, ma jään juba vait.
*kaob omaette torisedes kööki kotlette praadima*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar