Miks küll...

...J just kodupäevadel kell seitse oma silmad lahti lööb? Muidu peab ta tõusma kell kaheksa, aga mina näen põrguvaeva, et poissi voodist välja saada. Ja nüüd, kui ta võiks magada, särab temal silm juba varahommikul ja vait ta ka ei jää. On ju ometi vaja uurida, et kas emmel või issil on juhtumisi herilane krae vahele pugenud. Või midagi veel vaimukamat.

*haigutab*

Elu või asi. Urr.

Tegelikult vaatan praegu eile koristamise käigus puhvetkapist leitud luike ja tunnen, et hirmsasti tahaksin reisima minna. Ainult et minu soovitavate sihtideni jõudmiseks läheb üsna mitu raha vaja - Shotimaa või Island on ikka päris kaugel. Lähemal on ainult Lapimaa.

Kuid ajalugu on näidanud, et kui midagi väga tahta, siis tuleb see kord kätte ka. Kõnealuse luige näiteks ostsin ma siit:

Ja sellest lossist unistasin ma juba siis, kui kunagi kümneaastasena Estonias "Luikede järve" vaatamas käisin. Neuschwansteini pilt kaunistas kava esikaant.

Ja Prahasse tahaks ka hirmsasti tagasi. Eriti sellepärast, et kT pole seal kunagi käinud ja nii mõnus on teisele inimesele, kellel sarnane kiiks, igasugu asju näidata.

Aga tegelikult on ju lolli moodi vedanud, et ma sinna ei pääse. Muidu peaksin koju tagasi saamiseks kasutama Robin of Locksley võtet (vt siia).

Tegelt... ma lähen nüüd hoopis tarkade asjadega tegelema. Side lõpp.