Nojah

Ma püüan siin ennegi selgusele jõuda, missugune see Nicole Kidmani muusikaline maitse olla võiks/olema peaks, aga tulutult. Ah. Käigu ja olgu.

Viimane ütlus pärineb ühelt meie kandi (see on siis kunagise "meie kandi") värvikamalt tüübilt hüüdnimega Paltseri-vanamees. Kui Viljandist mööda Riia maanteed Mõisaküla poole sõita, siis üsna pea peale järveotsa silda keerab tee vasakule, Mustla peale. Minu vanavanemate majani on sealt veel umbes pool kilomeetrit. Ja seal teede nurgas asubki vana Paltseri talu. Tolle kunagine peremees, olgu muld talle kerge, töötas Viljandi Leivakombinaadis möldrina ja armastas sageli maailma läbi pudelipõhja silmitseda. Ja rahvasuu teab kõnelda (aga et rahvasuu juttudel tõepõhi all on, selles ei kahtle ju ükski inime, eksole) tema kohta suisa kaht lugu. Esmalt siis see käimine ja olemine, mis meie peres kulutulena levis ja suupäraseks muutus igaski vähe totramas olukorras ära kasutada. Nimelt ei viitsinud Paltseri-vanamees riideid vahetada. Hommikul läks kaine peaga ja puhtalt tööle, õhtul aga tuli sealt, jahune, vahest ka mullane või porine, ja totalisch besoffen. Eks külamammidele tema tuikuv ja tuterdav persoon täistuubit LAZ-bussis kohe kuidagi ei meeldinud, seepärast olid nemad ka taas kord nurinat tõstnud, et määrib teine ja haiseb ja... Mispeale Paltseri-vanamees oli kopsud õhku täis tõmmanud ja mörisenud: "Mida te, eided, vingute. Iga inimene tahab käia ja olla."

Seda juhtunud pealt kuulma ka minu tädi noored kõrvad ja sealt see jutt levima hakkaski.

*oravake mõtleb ja ütleb*

Sellest tuleb siis ju ometi järeldada, et minagi üks rahvasuu looming olen???

Teine mainit isandaga juhtunud lugu aga olla olnud järgmine: hakanud siis Paltseri-vanamees meie peatuses - mis kuni tänapäevani reageerib nimele "Orika" - bussist maha tuikuma, kui bussijuht juba ennetavalt rahvast teavitama hakkas, et "Orikast väljub!" Ja pärast vandus rahvasuu kut üks mees, käsi piiblil, et just siis, kui Paltseri-vanamees uksest välja astunud, hõiganud juht: "Orikas väljub!" Tea nüüd, oli see kogemata, meelega või lihtsalt mõne soovunelm, aga niimoodi räägitakse.

Vot tak vot, vualaa.

Tegelikult on see lausa häbiväärne, mismoodi ma töötegemisest kõrvale hiilin. Raamatumait põrnitseb mind altkulmu, aga mina ei saa ega saa tat tõlkima hakatud, vaid tegelen aiva kõige muuga. Aga nüüd pole enam midagi teha - kõik naerid on koopas ja moorid tares, nii et peab aga hakkama pihta andma. Muidu ei saa see provva tärminiks perakõrd valmis ja siss om jälle üits äda.

Jajah, isand Piibeleht, teil on jumala õigus.

Elu või asi, ma ütlen.