Eks see ole ka omamoodi masohhismus - kuulata igal laupäeval Vikerraadiost telefonisoovikontserti. Aga laupäeviti ma reeglina telekat enne üldse ei avagi, kui alles õhtul, miska raadio mu päeva täidab. Pealegi algab pärast kontserti Keelekõrv.
Aga kuulata igal laupäeval laule "Kullane noorus" ja "Valged roosid" - selleks peab ikka olema Tõelise Soodaefektiga Blondiin, kellel isegi Pavlovi refleksi ei teki - noh et tuntud helide peale hakkab ila jooksma ja käsi kerkib iseenesest juhet seinast tõmbama.
Tänase "Valgete rooside" ajal meenutas E nostalgiliselt õe pulmi. Õde (elik siis minu tädi) sõudis abieluranda nimetatud laulu kahekümne kuue kordse esituse saatel (kahtlustan, et kohalik ansambel muid lugusid eriti ei osanudki). E küsimusele "Kas sa ei mäleta siis, mismoodi me muudkui tantsisime?" olin sunnitud vastama eitavalt ja meenutama talle, et toona kaheksa-aastane pruutneitsi minu prullakas isikus komandeeriti magama, sest eelmisel päeval Peipsis ujumas käimine koos kolme plombiiri manustamisega oli mu kurgu päris haigeks teinud. Ohh, ma ei teagi kohe, mis komplekside käes ma kõik kannatada võin seetõttu, et ma kakskümmend kuus korda "Valgete rooside" saatel tantsida ei saanud, aga ma mõtlen välja ja siis annan teada.
Eksole.
Ohhmaeiteakohekuhuseeeluniimoodiviib!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar