1. okt 2005

Paduromantiline mina...

...leiab, et kõik on ju väga kena, aga mr Rochester oli musta peaga ja mustasilmne! Mitte et mul midagi William Hurti vastu oleks, aga palun ometi. Selles rollis mõjus ta nagu leige piimakohv.

Tegelikult oli kogu film nagu leige piimakohv. Isegi kunagi ammu nähtud sari, kus mr Rochesteri mängis Timothy Dalton, meeldis mulle rohkem. Aga kõigist õeste Bront?de loomingul põhinevatest filmidest meeldib mulle kõige rohkem see. Konkurentsitult.

Aga tänane film... No mis ma oskan ta kohta öelda. Kohati jaa, isegi nii hästi, et minu Tiitki need kohad oleks võinud kirjutanud olla. Aga siis korraga tolksti! see pisuhänd. Ja siis see lõpp!

*lehvitab kõrvu*

Tuduaeg!

3 kommentaari:

Terje ütles ...

Aga Jane oli selline nagu olema peab, onju. Ja loodus.

oravake ütles ...

Jah, seda küll. Üldse oli filmi algus täiesti hea ja vastavalt raamatule, aga lõpp vajus ära. Selline mulje jäi, et lõpupoole sai võhm otsa ja aega jäi ka väheks ja siis lasidki ülejala ning jätsid pooled asjad välja - stiilis "tõmbame nüüd kähku otsad kokku, poisid!"

Ja muidugi see kahvatu ja tuim mr Rochester. Ta oli ikka tume, sünge ja kirgline, mitte mingi sinisilm.

Terje ütles ...

Njah, ma kahjuks algust ei näinud. aga kirge oli vähevõitu küll ja ma pidevalt mõtlesin, et miks Janele see R küll meeldib.