Anna kannatust!

Ja lähebki löömaks.

Kui mu isa raskelt haigestus, otsisin minagi kirikust lohutust. Asjade mõtet. Asjatuste mõtet. Oi, kirikus käinud olin ma juba enne seda, aga siis võtsin ikka tõsiselt ette, lasin end ristida ja käisin leeris. E samuti. Ilmselt otsisime sealt suuremat tuge, kui me teineteisele suutsime anda. Takkajärele mõtlen ma, et võib-olla oli see vale põhjus. Aga kes ütleb, mis on vale. Kes ütleb, et üks asi on piisav põhjus selleks, et oma elu ümber hinnata, ja teine pole seda mitte?

Minu kirikuskäigud ei lõppenud isa surmaga. Sinna läks veel mitu aastat, kui ma kord armulaual olles ja pastori tavalist "Võta ja joo, see on veri minu verest, mis on sinu eest valatud pattude andeksandmiseks!" kuuldes korraga vastikust tundsin. Mu silme eest käis läbi pilt laipa õgivaist ja verd kaanivaist inimestest... ja rohkem ma sinna ei läinud.

Ma ei lasku mingi süvafilosoofilise analüüsini. See on minu asi. Aga see, mis minus praegu usuõpetuse koolidesse viimise vastu tõrget tekitab, on selles artiklis imehästi välja toodud.

Ma ei talu Piibliga pähe lajatamist. Ma ei talu väidet, et ainus tõe, moraali ja eetika monopol on kristlaste käes. Ma ei talu inimeste liigitamist headeks ja halbadeks vastavalt nende usutunnistusele. Kunagi ühes telesaates antud intervjuus ütles Gunnar Aarma järgmised sõnad: "Ei ole olemas suuremat vägivalda inimese kallal kui talle oma usu ja veendumuste pealesurumine". Just täpselt seda arvan minagi.

Ma ei ole usundiõpetuse vastu. Sugugi mitte - ma olen kahe käega selle poolt, et minu pojale õpetataks koolis erinevate usutunnistuste päritolu ja ajalugu - aga palun mitte kristlikust vaatenurgast lähtuvalt. Mul ei ole midagi selle vastu, et mu laps õpib koolis seda, et inimesed on inimesed hoolimata sellest, millist jumalat nad kummardavad. Erinevate usundite tundmine avardab vaid tema maailmapilti. Aga õpetus stiilis "Sinul ei tohi olla teist jumalat peale minu!" ja "Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi" - vabandage väga, aga minu arvates õpetab see ainult tuima allumist ja silmakirjalikkust. Pealegi - usundi(mitte usu!) õpetust tuleks anda keskkoolis, mitte teises klassis, mil lastel puudub veel iseseisev kriitiline analüüsivõime.

Ma ei väida, et kristlus on läbinisti halb, oo ei. Aga mind hirmutab see, et enamus meedias usuõpetuse poolt sõna võtnud inimesi (ja ka kommentaatoreid) ründavad selle vastaseid stiilis "Te olete juhmid ja üleüldse - te olete kõnts meie varvaste vahel!"

See, et ma enam kirikus ei käi, ei tähenda ju ometi oma eetilistest tõekspidamistest loobumist. Ja neid tõekspidamisi ei omandanud ma mitte kirikusse minnes - need olid mul juba enne olemas, sisse istutatud minu vanemate poolt, kes mõlemad olid tavalised mitteusklikud. Ma usun sõna (mitte Sõna!) jõusse, ma usun armastuse jõusse, ma usun sellesse, et headus (samuti nagu ka kurjus) saab kuhjaga tasutud. Aga ma usun ka seda, et halvad emotsioonid - kadedus, ahnus, viha, misiganes - hävitavad meid seesmiselt (mis pole sugugi minu avastatud tõde), ja seda, et minu võimuses on oma peret kaitsta, kui ma ümbritsen nad armastusega. Esoteerika? Mõnede arvates ehk jah. Aga minu arvamus on, et inimene võib uskuda kasvõi nõudepesulappi, peaasi, kui ta seda usku teistele vägisi peale suruma ei lähe ja teised selle usu läbi kannatada ei saa.

Usk on asi, milleni inimene ise peab jõudma.