Flashbacks

Mul käivad viimasel ajal imelikud hood peal. Jumaliseteab, mis haigusega tegu. Tavaliselt vallandub säärane hoog mõnd paarikümne või veidi vähema aasta tagust filmikatket või laulu nähes-kuuldes. Näidatakse Terevisioonis nii umbes seitsmekümne kaheksandal aastal kadakate vahel ringi lehvivat Anne Veskit "Roosiaia kuningannat" laulmas ja kafuuuuuff! olen ma tagasi sama aasta suves, kui ma, kaheksa-aastane plikanatt, pingsalt laulude sõnu maha kirjutasin - salaja, sest tädi plaadimängija oli tuliuus ja mul ei lubatud seda niisama tühjalt käiata, aga kirjutamise ajal tuli ju helipea ometi plaadilt üles tõsta. Laulab Ivo Linna raadios, et ..."pärast pohlad õuntega keedetud...", kui fužžžžžžž! vaatan mina koos vanavanemate ja onupoegadega "Viljaveski" lauluvõistlust.

Aga kõige hullem on siis, kui ma juhtun kuulma Ervin Lillepea laulu "Tule, õeke" (raadios mängitakse ju igasugu laule, eksole). Siis olen ma korraga jälle maal, tuba on pime, ainult ahjus hõõguvad söed heidavad punakat valgust - vanaisa on ukse lahti jätnud ja tuleb hiljem, kui ma juba magan, siibrit kinni keerama - toanurgas nohiseb ööseks tuppa lastud koer, õhus aga on tunda nurgas seisva kuuse vaigust hõngu, mis seguneb viimase kustunud küünla suitsuse lõhnaga.

Ohjah.

Asi näikse tõsine olevat.