...võtsin kätte Hella Wuolijoe mälestused. Kui päris aus olla, siis täielikku tõlget loengi esimest korda. Kunagise "Vanemuise" etenduse ajel lugesin ammu Loomingu Raamatukogus ilmunud valitud peatükke.
Mh. Jah. Huvitav ta ju on, aga minus tekitab tõrget lugupeetud autori eneseimetluslik ekstaas. See kõik on muidugi arusaadav - kirjutas Wuolijoki oma mälestused ju vanglas, pealegi teadmises, et tema karistus on eluaegne. Siis tundub noorusaeg ilmselt lausa muinasmaana, lisaks veel rahvusliku eneseteadvuse areng ja nii edasi. Aga tema ütles, tema tegi, tema lendles ringi ja paiskas kõigile tõtt näkku... Usun, et see nii oligi, aga hoogu oli selles ilmselt märksa vähem ja nii üüratut tähelepanu ning vaimustust, nagu Wuolijoki väidab, tema nähvitsemine vaevalt äratas. Ma ei suuda seda uskuda, väitku ta, mis tahes.
Ühesõnaga - püüan oma vastumeelsuse maha suruda ja edasi lugeda. Eks näis.
Meie kassid muutuvad sügise saabudes kuidagi eriti soojalembeseks. Eelmisel talvel võistlesid nad koha pärast külmkapi otsas, sel aastal on nende ühiseks lemmikkohaks saanud arvuti monitori pealne. Sealjuures on eriti elegantne jätta saba või tagumine käpp mulle ekraani ette tolknema. Ja kui ma siis selle eest ära lükkan, saadetakse mulle ülipõlglik pilk ning hakatakse vastavat jäset hoolikalt lakkuma, just nagu tahtes mulle märku anda, et ma olen selle ära määrinud ja seitli sassi ajanud.
Aga ma kavatsen täna väga toimekas olla ja sellega kohe peale hakata, seepärast - ollalaa! Hiljem näeme.
*pühib köögi poole, et põnnile tatraputru teha*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar