Eks ta ole neh

Blogi/aasta/maailma/viitsimise... (vajalik alla joonida) ...lõpu meeleolud. Nunuh.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, vaevab mind aeg-ajalt siiski selline patramiseisu, et silmanägemise tahab ära võtta. Nii et ei ole miskit parata, ta kargab (loe: liipab) endiselt ühe jalaga ja muudkui jahvatab. Kes välja ei kannata, sel pilk paremale üles ja soovitust kuulda võtta.

*imestab ise ka, et on natuke kuri, aga mis teha*

Tegelikult mõtlesin ma koju sõites hoopis teiste inimeste eludest. Istusin marsas, vaatasin aknast välja ja korraga lendasin hoopis iseenese kõrval ning jälgisin tänavalaternate valguse vaheldumist oma näol. See oli nagu filmilõik kellestki väsinult kodu poole sõitvast võõrast naisest, kes mõtlikult mööduvaid maju silmitseb ja elu üle mõlgutab.

Õhtune (ja eriti öine) teelolek on minu meelest midagi... teistsugust. Võib-olla on asi sellest, et paljud inimesed ei tõmba pimeduse saabudes kardinaid ette ja võimaldavad niimoodi möödujail heita pilke nende eludesse. Kiireid, pealiskaudseid, ükskõikseid pilke, millele avaneb väikseid eluvirveid. Vari seinal, teleka valguslaik laes, mõni inimene toasügavuses...

Kui ma Saksamaal käisin, sõitis meie pisike buss öösel läbi Poola. Kuna oli augustikuu lõpp, olid ööd juba pimedad - tont istus põõsas, nagu vanarahvas ütleb. Keset ööd tegin korraga silmad lahti. Ümberringi oli kerge udu, millele oranž laternavalgus andis ebamaise, natuke kõhedusttekitava varjundi - sõitsime just läbi mingist asustatud punktist. Tee ääres jorus oli mitu kortermaja, mille üksikutes akendes põlesid tuled ja keegi veel toimetas. Ma adusin äkki, kui palju elusid seal omasoodu veeres, meie aga sõitsime neist mööda - ja ma kuulsin oma vaimukõrvus korraga vilinat ja piiksatusi, otsekui keeranuks keegi kiiresti raadio sagedusnuppu...

Vaat sellised asjad meenusid mulle täna, kui ma lendasin marsa kõrval ja vaatasin iseendale näkku.