The cold touch of life

"Kule, tead, seal nurga taga, raisk, on minu lemmikkoht. T..a küll, raisk."
"Mis seal on sisä?"
"Mentla, raisk."
"Oled käind vä?"
"Mitu korda. Juua täis olen old ja sis kah, kui me toda neegrit peksime."
"Mis päris neeger oli vä?"
"Nojah, raisk"
"Mis must päris vä?"
(loeb valju häälega): "Inn kaaso di nekessitaa rompeere il vetro per uskire. (selgituseks: in caso di necessita rompere il vetro per uscire.) Hispaania keeles puha ja, t..a ma ütlen. Misä? Ei, ikka päris neeger jah. No tegelt on indialane."
"See on sis tshurka ju tegelt."
"Võib-olla, raisk. A meie ütleme neeger. Mul on tema pärast kohtuasi ka kaelas, raisk. Oma advokaat on ja puha. Kule, tead, selles mängus tuleb ikka vasakuga vajutada, tead. Kui sa paremaga vajutad, sis on aeglane ja saad ise noaga, raisk."
"Aga mina võtan neid tavaliselt heedsottidega maha (ilmselt siis headshot). Laksu paned, raisk, pea läind ja enam ei piiksu, tead. Kule, kuidas sa bio õpsiga jutule said?"
"Äh, see on loll mutt, aga ma pean temaga asjad korda saama, raisk. Vanamoor lubas mulle viis tonni, kui tunnistustel enam ühtki kahte pole, raisk."

etc.

Ei, ma ei taha mitte midagi öelda. Olin praegu vaid tuima elukroonikeri rollis ja tähendasin üles vestluse, mis koduteel marsas mulle oma kombitsaid ajju ajas.

And now for something completely different.

Tulge tehke minu eest tööd. Ma tahan magada.

Nutt und hala, ma ütlen. Ahh.