Nõnda siis

Ongi aastanumber vahetunud. Natuke hiljaks jäi see tähelepanek küll, aga öösel kustusin ma tahtejõu pingutuste kiuste üsna kohe peale "Ooperifantoomi" lõppu lihtsalt ära. Sinnasamma, teleka ette. Mistap jäid ära ka kõik süvafilosoofilised tähelepanekud. Jutumärkides.

Tegelikult peaksin vist praegu nimekirju koostama. Et mis kadunukeses head oli ja mida ma sel aastal kindlalt plaani võtan. Tjah. Aga tegelt... No vabandage väga, mida te minult nõuate, kui ma alles napilt tund aega tagasi oma silmad lahti rebisin, sest keski hullumeelne helistas. Kell üksteist esimese jaanuari hommikul! Inimesed, halastage! Sel ajal ma tavaliselt magan. Ainus, kes rõõmsalt mööda maja ringi siristab, on J.

*rüüpab äsja valmis saanud kohvi*

Õndsus!

Aga jah. Möödunud aasta. Mis ma oskan ta kohta öelda. Selles oli kõike - nagu ikka. Rõõmu ja pisaraid. Tööd ja puhkust. Päikest, vihma ja lund. Midagi vapustavat ei toimunud. Selline rahulik, kena aasta oli. Isiklikus plaanis. Maailmaajaloo seisukohalt muidugi toimus nii mõndagi olulist ja vapustavat. Aga see selleks.

Uue aasta lubadused?

Ma luban. Ausõna, ma luban. Aga mis sellest välja tuleb, seda näitab aeg.

Tegelikult tabab mind esimesel jaanuaril omamoodi pohmell. Või antikliimaks. Alles on lõbu ja rõõmu, ilutulestik ja majadest väljunud inimesed, kes üksteisele head uut aastat soovivad, ja siis korraga - pikk aasta ootab ees ja kui hästi läheb, koosneb see vaid 365-st päevast. Täna on pealegi pühapäev ja kuna ma pühapäevi suurt ei armasta, teeb tõsiasi, et sel aastal on hakatus kuidagi kahekordne, mind veel eriti närviliseks.

Sestap soovin teile nüüd rõõmsat uue aasta algust ja lähen - oo igavust! - pesu triikima. Meespere vaja ju homme tööle und lasteaeda kupatada. Ohjahjahjah. Olge tublid!

*longib saba lohinal kööki*