Hilinenud kiidusõnad

Unustasin hoopis mainida, et sattusin reedel väga hea prantsuse filmi peale.

Süžee: II maailmasõda, Prantsusmaa. Vanaisa ja tütretütar, kelle majja pannakse elama saksa ohvitser. Suur Vaikimine nende poolt ja ohvitseri rahulikud õhtused monoloogid, millest selgub, et tegu on hoopis teist tüüpi inimesega, kui nemad arvasid. Tasapisi tärkav armastus. Ja endiselt - mitte ühtki sõna, mitte ühtki puudutust - ainult pilgud. Ja päris lõpus tüdruku poolt ohvitserile läbi pisarate lausutud üksainus sõna: "Adieu."

Midagi minu jaoks, eksole. Aga tegelikult ka - see oli väga hea film.

P.S. Google'i poolt tõlgitud lehekülg kõlab inglise keeles ikka väga pentsikult, aga ingliisis vastavat asja lihtsalt polnud, nii et midagi pole teha. Tuleb üle elada.