...sümpaatse tegelase pildi ega suutnud seda linkimata jätta.
Muuseas avastasin täna Kristiine Prismas videokassetid "Meistri ja Margaritaga". Esimese hooga oli küll: "Ohhoo! Neid tahan mina vaadata!" Aga siis... võtsin natuke hoogu maha ja mõtlesin, et ootan veel. Ühest küljest tahaks küll, aga teisalt jällegi on see sari nii vastakaid arvamusi tekitanud, et ma ei tea. Kardan pettuda. Jelena Skulskaja kirjutab sellest nii, esindades sõbranna Anna sõnul intellektuaalide seisukohta. Rahvale jällegi olevat sari väga meeldinud. Nii et mine võta kinni.
Tuleb raamat jälle ette võtta. Kord ma juba hakkasin seda kT-le ette lugema, aga tookord jäi pooleli. Hakkame siis jälle otsast peale.
Järgneva jutu aga võiks liigitada rubriiki "Kuriurin". Nimelt ostsin täna J-le viimase soovil "Tähekese". Varem ei ole ostnud. Mitte ühtki ajakirja, sestap olen lasteajakirjanduse vallas täiesti roheline. Täna hommikul hakkas J rääkima, et Eliisal oli selline ajakiri lasteaias kaasas olnud ja et seal oli liiklusest juttu ja tema tahab ka. "Miks ka mitte," mõtlesin. "Võib-olla peakski tasapisi sellise asja peale ka mõtlema." Ja lubasin vaadata.
Kuna marsa peale minekuga oli kiire, mulle lubadus aga viimasel sekundil meenus, krabasin kähku ajakirja ja kablutasin marsa peale. Kodus aga avastasin kohe esimeselt leheküljelt (või teiselt, ükskõik) suure autoreklaami. "No kurat!" on mu esmase reaktsiooni kõige adekvaatsem väljendus. Muidugi on see iidvana äraleierdatud teema - reklaam ja lapsed - ja okei, et sponsorid ja muud värgid ja et muidu seda ajakirja ehk ei olekski, aga no mida?! See on juba liiga räige. Reklaamige Legosid ja muud ninni-nänni, kui just peate, aga selline asi meenutab juba "Tule, ma räägin sulle midagi, ausõna, see on sinu issile-emmele väga vajalik ja kasulik, mine räägi neile ka!"-moosimist.
GRR!
Üks asi veel: palun öelge keegi Uno Loobile ja Heidy Tammele, et nad laulmise mu peas lõpetaksid! Minu juttu nad ei kuula, aga hommikul kella seitsmest saadik üks "Ära koo, ära koo, mu käpikuisse päikest, mu käpikuisse päikest..." võib inimese ikka püstihulluks ajada. Ilmselt sellest ka minu tänane urri-meeleolu.
Ja võib-olla mujal laulis Uno Loop seda laulu kellegi teisega, aga minu peas on tema kaashääleks just nimelt Heidy Tamme. Mul ei ole nende vastu midagi, ärge saage minust valesti aru, aga mis liig on, see on ikka liig, eksole.
Lugemiseni.
*asub otsustavalt tööd murdma, töö püüab küll esialgu vastu panna, kuid on viimaks sunnitud alla vanduma*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
9 kommentaari:
hee, see on mu lemmikumaid laule:) väga sürri viisiga.
lasteajakirjadest minu meelest puhhi-ajakiri kõige parem, seal on lasteaialastele huvitavat mõistatamist ja joonistami36st väheke ja tegutsemist ka juttude kõrval.
Jah, ega laulul polegi midagi viga, aga kummitusena võib mis tahes ilus laul ära tüütada. Aga mis lasteajakirjadesse puutub, siis selles vallas ma alles hakkan avastusi tegema. Poisil on riiulite kaupa raamatuid - minu vanu ja paremaid uusi ka - nii et ma ei olnud selle peale nagu varem mõelnudki, et lapsele mõni ajakiri lisaks osta. Eks ma nüüd siis hakkan uurima.
tähekeses on tavaliselt KIREVASE keerulised meisterdamisülesanded. vanainimenegi kleebib neid mitu õhtut, lastest rääkimata. ja sestsaadik kui lonni martson peatoimetajaks sai, on pea igas numbris mõni kivirähu viineri-, junni- või sokiteemaline lugu. reklaami pritsib jah ohtralt. ses numbris oli mingi eriti mõttetu saiajura.
Oi, see sümpaatne tegelane on kohe eriti sümpaatne :) /me kohe armastab oravaid :D
Mis Tähekesse puutub, siis .. ma ikka täitsa pime, polnd seda autu-reklaamet mitte märgandki. Aga poisid olid ajakirja ka sahtlisse hoiule ää pand. Samas ega neid lasteajakirju suurt valida ei olegi. Puhhi peab kohe 7-ne titekaks, miskine Hea laps on kah, aga see teda ei huvita. Ma pole sellesse teemasse rohkem süüvinud ka. Täheke sai minu lapsepõlvemälestustele toetudes tellitud, lapsel ka miskit postkastist oodata. Eks ma loodan vaikselt seda ka, et ta peale koomiksite ja loodusraamatute millegi muu lugemise vastu huvi tunneb.
Tegelikult hakkab /me kah kohe tööd alistama. Ega ei tahaks eriti madistada, aga ... nüüd juba peab.
Siin on ka lahe pilt. Tegelikult on mu lemmikud olnud juba ammu enne seda, kui ma ise seda nime hakkasin kandma. :)
Aga nende ajakirjadega on jah, nagu on. Poiss mul üleüldse eelistab tegelikult hoopis Maalehte. :D
Meil eelistab Esmasündinu sootumaks Maailma Teatmeatlast :D Naljatilk! Selle möödund sügisel ilmunud raamatu on lugenud "ribamaks" kui mina oma lapsepõlve lemmikraamatud enam kui 30 aastaga! No tähtis mees vaatab lehed ka üle, eriti ilmateate.
/me kasutab netitse mõnel pool kah Oravast tuletatud nime ... Oravaplixie, st. kui mudu ei saa või 69 siibrisse viskab. Kuigi jah, nüüdseks on nahk nende nilbete mõtete osas paksuks läind :D Igaühel nagunii oma rikutuse aste.
Aga ega ma sellest rääkida tahtnud, vaid kiita ikkagist neid imevahvaid loomakesi. Lapsepõlvest Kadriorus ... minule olid nad siis enamuse Miki-tamise asemel Illud. Miks? Kui vaid teaks ..
No kus nüüd jutustab, kohe näha et suhtlemisvaegus .. Võta või vits ja aja end tööle!
Ma olen ikka vahel mõelnud, et kust see kindlus, et oravaid just Mikideks kutsutakse.
Aga jah, selle lobisemisega ongi nii, et kodune, nagu ma olen, kipun ma tuttavaid surnuks rääkima ja bloogide kommentaariumides jahvatama. :P :) Sestap suhtun ka teistesse lobisejatesse mõistvalt, nii et lase aga käia. :)
Mina kutsusin lapsepõlves oravaid Kikideks ja mõtlesin, et need on lollid, kes oravat Mikiks kutsuvad - Miki on ju hiir!!!
Just-just - Hiir! Mina ka sest aru ei saand. Pealegi oli kodus see "Piilupart, Miki ja teised" raamat, kus Mikil veel need eriti suured ja väga mustad kõrvad, mida ma ühelgi oraval küll näinud ei ole.
Aga kust see Illu-nimi tuli, seda ei tea. Ju see miskine pisikeste pudikeele värk oli. Igatahes ei suuda ma senimaani oravaile Miki öelda.
Hmm, päike piilub pilve takka. Nii mõnus :D Mis sest, et tööd on palju ja paistab, et tuleb juurde. Hetkeilm tekitab sellise tugevalt töise tunde.
Postita kommentaar