Meie...

...vestlus Inxiga tuletas mulle meelde ühe loo, mida ma siin varem vist heietanud ei ole. See on ka ainumas kord, kui ma sain kätte selle "ajatu" tunde.

Kunagi kümmekond või natuke rohkem aastat tagasi tegin kord - pigem puhtast uudishimust ja huvist asja vastu, kui kavatsusest selles ametis kunagi leiba teenima hakata - läbi giidikursused. Firma oli nagu oli - nagu ikka üheksakümnendate algupoole - aga suureks plussiks asja juures oli see, et loenguid pidas ja meid mööda vanalinna ringi vedas Juhan Maiste. Kursused olid tõeliselt huvitavad ja nende käigus sattusin ma kohtadesse, kus ma varem ei olnud käinud või kuhu kõrvalisi inimesi ka lihtsalt ei lastud - kõikvõimalike majade pööningutele näiteks. Ja niimoodi sattusin ma esmakordselt ka Dominiiklaste kloostrisse.

Värskeid teadmisi tuubil täis, ei saanud ma ometi jätta neid teistega jagamata ja nii vedasin ma kord Marksi (kellele see sugugi vastumeelt ei olnud) endaga kaasa. Kassas ei hoiatanud meid keegi, et kloostris midagi toimub, sestap ostsime piletid ära ja läksime edasi. Kui me aga dormitooriumi (see on see põhiline näitusesaal) juurde jõudsime, tõusis toolilt keegi vanapapi ja teatas sosinal, et all kapiitlisaalis käib parasjagu lindistus, et seal on Hortus Musicus ja et meid lubab ta ainult ja ainult siis sinna, kui me tõotame surmvait olla. Meie loomulikult tõotasime.

Ja just samal hetkel, kui me oma jala üle dormitooriumi läve saime, hakkas alt kapiitlisaalist kostma gregooriuse koraal.

See oli jahmatav ja üdini vapustav tunne - otsekui oleksime üheainsa sammuga kandunud ajas seitsesada aastat tagasi. Jäime Marksiga tardunult teineteisele otsa vaatama ja seisime seal, kuni laul lõppes. Ma ei liialda, kui ütlen, et mul olid pärast põlved nõrgad.

See on ainus säärane kogemus, mille üsna kahvatut varju kogesin mitu-mitu aastat hiljemTrondheimi katedraalis pühapäevahommikusel jumalateenistusel, kui turistid olid viisakalt välja juhatatud, aga meie A-ga poetasime endid vaikselt ühele pingiotsale. Ja ometi ei olnud see see. Sellist ajas lendamise tunnet ei koge ma ilmselt enam iial.