23. märts 2006

Weltschmerz

Ma ei tea, mis lahti on. Mis toimub? Miks toimub? 17-aastane noormees otsustab, et tal on isu tappa üks ilus tüdruk, ja teeb oma soovi ka teoks. 16-aastane tapab möödaminnes omavanuse tüdruku. Noahoopidega, selja tagant. Olgu peale, et asjaolusid alles selgitatakse, aga jube on. Igasugune mõttetu surm - ja tapmine seda ju on - on jube, aga kõige jubedam on, kui seda tehakse niisama, lihtsalt "sellepärast, et mulle tuli selline mõte pähe".

See sunnib järele mõtlema. Elu üle mõtlema. Millised me oleme, millised on meie lapsed, millisteks me neid kasvatame. Prefektil on õigus: põhjused peituvad ühiskonnas. Ja ma oleksin võlur, kui suudaksin kohemaid ja nüüdsama anda retsepti, kuidas asja parandada. Sest ma ei suuda seda. Ma ei mõista ka, millest tuleb see julmus, see hoolimatus, see ükskõiksus?

Tunnistan päris ausalt, et enamuse ajast ma sellele ei mõtle. Sest kergem on mitte mõelda, teha nägu, et kõik on korras. Aga mõnikord, kui ma oma last vaatan, haarab mind hirm. Milline on see maailm, kuhu ma ta sünnitasin? Mida ma saan teha, et teda kaitsta? Ja veelgi hullem - kas ma suudan, kas ma oskan temast kasvatada inimest?

Mul on tuttav, kahekümne üheksa aastane naine, kes keeldub last saamast põhjendusega, et ta ei sünnita siia hullumeelsesse maailma mitte üht hinge lisaks kannatama. Mõnikord ma mõtlen, kas ta otsus ongi nii vale.

Ma ei tea.

8 kommentaari:

Aet ütles ...

Olen minagi neile asjadele mõelnud. Egoist, nagu ma olen, sünnitasin 2 last, sest ma tahtsin lapsi. Iga päev muretsen, kas ma tegin õigesti. Aga kui neid ei oleks, mis elu see siis oleks? Siis ma ju päevast päeva mõtleksin nende saamisele ja oleks õnnetu.

oravake ütles ...

Sedasama mõtlen minagi. Lapsesaamist ei ole ma iial kahetsenud, aga aeg-ajalt on mul mingi nõrkusehetk, ja siis võtavad kõik hirmud kampa ja ründavad mind. :P Aga praegu istusin ja mõtlesin sellele, kui väga ma tahan oma poega kallistada, sest ei ole seda üleeilsest saadik teha saanud, kuna saatsin jõmmi ema juurde pagendusse, et teda mitte nakatada. Kurb oleks, kui teda ei oleks.

Tiina ütles ...

Hirmutav on see ilmaelu küll.
Aga ma ikkagi vahel mõtlen, et kui minul, sajal, tuhandel, miljonil teisel emal-isal õnnestub oma lastest mõistmise, hoolimise ja armastusega kasvatada Inimesed, siis äkki läheb siin maailmas ka miski paremaks.

Hirm ei kao kuhugi. Aga lootus peab jääma. Või olen ma lihtsalt loll ja otsin nii lohutust?

oravake ütles ...

Ma ei arva. Või siis koosneb maailm lollidest. :)

Lootus peab jääma, vastasel korral ei saaks elada.

oravake ütles ...

Olen minagi mõelnud, et vanust juba nagu on ja poiss on ka piisavalt vana, et ehk oleks aeg uue lapse peale mõelda - aga just seesama hirm ja ebakindlus on need, mis tagasi hoiavad. Järelikult ei ole veel õige aeg.

Aga mis arstidesse puutub, siis niisugust šokiteraapiat ma heaks ei kiida. Ei ole vaja, et arst minuga koos nutaks, aga mõistmist ja natukest tuge ootaks küll. Nemad on muidugi kõike näinud ja võib-olla on niisuguse suhtumisega kergem, aga neil, mitte vapustuse üle elanud patsiendil.

oravake ütles ...

Ema mul, kolmkümmend viis aastat meditsiinis töötanud inimene, saab aeg-ajalt vapustatud, kui mõne patsiendi ema talle südant puistab. E masseerib lapsi ja - kuna ta on ses liinis end harinud - tihti ka puudega lapsi. Asju, mida arstid puudega laste vanematele on öelnud, on ikka väga räigeid ja vastikuid. Ideaalis peaksid kõik tohtrid olema suure empaatiavõimega, kahjuks aga see nii ei ole.

Anu ütles ...

...huvitaval kombel ei ole jah. Aga äkki on see mingi selline ... karmil moel optimismi süstiv moodus. Et läbi vapustuse jõuad isikliku tõe juurde. Ma olin ka väga shokeeritud, kui Pelgus dr. Toomikas ütles, et ta ei saa midagi lubada, kas loode jääb ellu või ei. Mingil moel tegi see mind tugevamaks. Kasvõi see, et nad minu last looteks nimetasid. Nüüd on ta, Jumal tänatud, laps mis laps.

oravake ütles ...

Ma ei tea - mõni tohter võib-olla lihtsalt ei oska teistmoodi, mõni aga tõepoolest ei hooli. Aga sellist testi ja koolitust ei tehta. Pealegi paistab, et empaatiavõime on asi, mida õppida ei ole võimalik - seda kas on või ei ole.