AAAAGH!

Ilm on paduilus, aga mina olen mõistetud toas passima. Kas saab veel hullemat asja olla? J igatahes arvab, et ei saa, ja näitab seda välja nii oma tujukuse kui jutukusega. Arusaadav - laps on juba nädal aega värsket õhku ainult eemalt näinud. Aga mis teha. Kurgumandlid on nagu maakerad ja rohuvõtmine alles pooleli. Homme lähme uuesti arsti juurde.

Aga see kõik ajab mind hulluks! Aeg-ajalt torkan pea magamistoa aknast välja ja hingan sisse kevadelõhnu. Frustratsioon on täielik - ma kondan ringi otsekui puuris lõvi ega suuda õieti millegagi tegelda. Aga teha oleks oi kui palju! Tõlkida oleks vaja, koristada oleks vaja, triikimata pesu virn ulatub laeni. Järgmisel pühapäeval lähen kümneks päevaks vett kaanima, mis omakorda tähendab seda, et J kolib seks ajaks E juurde, kuna E-l on nii logistiliselt kui ajaliselt lihtsam teda lasteaiatada, kõik see kokku aga tähendab pikkade nimekirjade koostamist ja linnukeste tippimist juba tehtud asjade taha. Kõik puha minu hajameelsuse pärast. Lisaks oleks mul hädasti vaja linnas käia asju ajamas, aga haige J kõrvalt pole seda võimalust veel näha. Pealegi peab J nädala lõpuks terve olema.

Oh. Sihukesel halal on see hea külg, et kui oled sellega ühele poole saanud, siis tunned, kuidas sinus kõigist põletikest, peavalust, nohust ja köhast hoolimata tärkab tegutsemiseisu ja asjad hakkavad iseenesest tähtsusejärjekorras paika kõlksuma. Nii et ollalaa, ma lähen nüüd põrandaid pesema.

*ja lähebki