Issand...

...anna mõistust. Mitte Ilvesele, muidugi. Siin on üks teine mees, kellele seda kainet meelt hädasti vaja läheb. Teda upitavatest jobuvendadest ma parem ei räägi - nende kohta kehtib ütlus, et küürakat parandab ainult haud.

Kui ma seda nimekirja vaatan, siis minu esikolmik oleks ilmselt 1. Ilves, 2. Ergma, 3.-4. Aaviksoo, Tulviste. Manitski sümpatiseerib ka, aga ma ei oska tema kohta miskit arvata. Sellest ajast, kui ta ministrina figureeris, on nii palju aega möödunud.

Ah, see poliitika. Ausalt öelda ei viitsi ma enam sel teemal jahuda. Üks kamarajura käib kogu aeg, nii et ära tüütab. Vaatasin praegu aknast välja ja avastasin, et majaesisel peenral on jubalilleninasid märgata. Häda on ainult slles, et mul pole aimu, mis ninasid nimelt, sest sügisel sai sinna paras Tootsi peenar tehtud - sibulaid oli palju ja kuna see peenar just värskelt valmis, vana peenraga aga on mul omad plaanid, nii et sinna ka neid enam tagasi panna ei tahtnud, surusingi need uude peenrasse läbisegi, nagu jumal juhatas. Sel kevadel tahaks selle peenra lõplikult valmis saada ja kujunduse läbi mõelda - et kuhu püsikud ja kuhu sibulad ja millised üldse, et ikka suvi läbi mingit õiteilu oleks. Tunnistan ausalt, et aiandus on minu jaoks kõige tundmatum ala. Nagu ma juba korduvalt olen maininud, on meie pere rohenäpp hoopis kT, nii et see värk on rohkem tema õlul (kujunduses olen küll sunnitud kaasa rääkima). Minu pärusmaa on pigem maasika-, herne-, redise- ja tillipeenrad. Suurt muud me ei kasvata ka. Ei mahugi. Aga niipalju on igatahes, et J võiks ise käia maasikaid ja herneid söömas. Punaseid ja musti sõstraid ka. Ja vanast ajast on meie krundile jäänud vaarikapõõsad, mis igal aastal korralikku saaki on andnud. Selle "tasuta kaasaande" üle on mul küll hea meel.

Näh, nii suviseks kisub jutt kätte ära, et... Tuleks ta ometi rutem! Kuigi, kevad oma tärkamistega on ka ilus. Tegelikult on minu meelest aasta kõige ilusam aeg aprilli lõpust jaanipäevani - siis on kõik nii värske, haljas ja lõhnav. Ja kõige ilusam aeg selle sees on sirelite õitsemise aeg. Meil maal oli akna all sirelipõõsas, kuhu ööbik oli omale pesa teinud (õieti küll selle alla, sest teadupärast pesitseb ööbik maapinnal). Oi neid lõhnavaid öid, kui ta seal laksutas!

No see oli nüüd sihuke nostalgiimats, et vähe polnud. Eks ta ole, vanainimese asi.

*ohkab igatsevalt*

Ohhoo-jajaa. Aga ma kuulen töö igatsevaid huikeid. Peab temaga jälle tegelema hakkama. Lugemiseni!