Segased lood

Minu tänaöises unenäos figureerisid tugevalt Kate Winslet, Rain Simmul ja miski ko-hu-tav vandenõu. Väga segane ja raskestimõistetav juhtum. Ilmselt oli selles süüdi eilne teatriõhtu etv-s. Vähemalt Simmul ja vandenõu pärinesid sealt, aga misasja Winslet minu pähe ära kaotas... Kummaline.

Seoses Vanemuise etendusega "Williamile" meenus mulle eile kaks asja. Esmalt trügis mu mälestustesse üks kaunis suvi nii umbes üksteist aastat tagasi, kui me, vabad naised - nimelt mina, minu tädi R ja meie "kaine autojuht", äsja load kätte saanud Marjukas - istusime Viljandis R-i köögis laua taga. Oli laupäevahommik, kell hakkas üksteist saama ja meie vaevlesime igavuse und ideedepuuduse käes. Ja siis korraga poetas R nii poolnaljatades, et tahaks Saaremaale minna. Noh ja sealt see asi veerema läks. Mõeldud, tehtud. Pakkisime hobused, rautasime relvameistri, maksime võla asjadele und panime kummide vilinal Tallinna poole ajama - sest üksiti oli R-l tekkinud kuri plaan veeta nädalavahetus ilma jõmmideta (K oli toona kuuene ja G kolm aastat vana), miska me nad minu vanemate juurde hoida viisime. Pean aususe mõttes lisama, et ei jõmmel ega minu vanemail polnud selle vastu midagi.

Nii läkski. Pärast kolme ebaõnnestunud ja neljandat õnneks läinud katset saada pihta teeotsale, mida kaudu Haapsalu (õieti küll Risti) poole liikuma pääseks (miskipärast lõpetasime ikka ja jälle Ääsmäel - või oli see Assaku, enam ei mäleta), ja pärast pikemat jorutamist praamisabas õnnestus meil ka praamile saada ja nii umbes kella kümne paiku õhtul olimegi Kuressaares. Ja alles siis meenus meile, et me polnud võtnud telki. Kõik muu oli olemas, aga telki netu.

Ma ei mäleta enam, miks me mujale öömajale ei läinud. Kas polnud kohti või me ei viitsinudki otsida, igatahes maandusime lõpuks ühes linnaäärse bensiinijaama parklas ja säädisime endid sisse. Marjukas kui autojuht sai tagumise istme, meie R-ga istusime ees - R kui pisem rooli taga ja mina kui ajalooliselt pikkade koibadega ja muidu ka kogukam isend tema kõrval. Aknad katsime muidugi kinni - käterättide ja muuga - ainult esiaken jäi katmata. Päris mõnus oli magada. Aga veelgi mõnusam oli hommikul ärgates näha natuke imestunud olemisega rekkajuhte edasi-tagasi sõelumas ja meie aknast sisse piilumas. Kui me autost välja kobisime, selgus, et neid oli oma kümme masinat.

Pean tunnistama, et omamoodi lahe kogemus oli bensiinijaama söögikohta sisse marssida, hambahari näpus. Letitagune preiligi vaatas meid pisut hämmeldunult, aga sellega asi piirduski. R muidugi nautis seda, et kordki ei pidanud tema olema see, kes hommikusöögile mõtleb.

Edasi läks meie tee muidugi Kuressaarde tagasi. Ülejäänust ma ei pajata - see on ju siililegi selge, mida teevad ja kus käivad esmakordselt Saaremaale saanud inimesed.

Tegelikult oli kogu see pikk jutt sissejuhatuseks teatele, et kogu seiklus päädis "Williamile" etenduse vaatamisega Kuressaare turuplatsil. Mõnus oli. Nauding missugune.

Teine mulle meelde torganud mälestus aga sisaldas minu peaaegu läbikukkumist seitsmenda klassi matemaatikaeksamil. Ja loomulikult oli selles jamas süüdi William Shakespeare isiklikult. Ma ei mäleta enam, miks või millest see alguse sai, kuid mind tabas tookord mingi Shakespeare'i-vaimustus. Võin julgelt väita, et tema komöödiatest ei ole ma lugenud vaid "Tormi" ja "Talvemuinasjuttu". Tragöödiatega on asi nirum, aga "Hamleti", "Othello" ja "Romeo ja Julia" lugesin tookord läbi. Ainsad, mis lugemata jäid, olid tema ajaloolised näidendid.

See lugemisvaimustus tabas mind just enam-vähem klassi lõpueksamite aegu ja kuna ma matemaatikas üldtuntud jahupea olen, pole midagi imestada, et ma napi kolme välja venitasin.

Vaat teile Shakespeare'i. Tegelikult mõtlesin, et peaks uuesti kiikama, kas needsinatsed teosed vanuigi sama huvitavad lugeda on kui nooruses. Tea kah. Eks näis.