Kõik muudkui ässitavad. Ma tahan ka. Siin suure linna külje all ei ole sellist avaruse ja vabaduse tunnet - vähemalt mina ei adu seda - nagu Ä-de suvekodus. Päike, õhk ja vabadus on need rammusad plussid, mis kaaluvad üles nii mõnegi kõhna miinuse. Päike, õhk ja vabadus - nagu minu lapsepõlves.
Viimasel ajal olen tihti mõelnud, millest selline nostalgii vanade aegade järele - kas tõesti sellest üha hullemini kihutavast maailmast, sellest"peab-peab-peab!" ja "vaja-vaja-vaja!"? Aga vahel oleme Marksi ja sõbranna Annaga arutanud, et oma lapsepõlv tundub praegu kuidagi palju turvalisem ja rahulikum kui meie laste oma. Võib-olla on see tingitud ka sellest, et meie lastel ei ole oma "maa-vanaema" - seda muretu lapsepõlve turvalist kantsi. E töötab, Ä töötab, mõlemad elavad linnas, sõbranna Anna sugulastega on hoopis isemasti lood ja Marksil niisamuti.
Ja kuidas vanasti sai haletsetud neid, kes suved linnas veetsid! Sest mõelge ometi - neil ei olnud võimalust käia heinamaalt hobusega heinu toomas (hiljem asendus hobune küll traktoriga), ronida reneti otsa, et tipust veel viimased maitsvad õunad kätte saada, mis raputamisega keeldusid alla pudenemast, otsida mööda lauta ja heinaküüni taga kanapesi ja võistelda, kellel õnnestus suurim kogus mune leida, hiljem aga preemiaks koogel-moogelit teha, ojas konnakulleseid püüda ja vesikirpe uurida, varahommikul ärgata vanaema kobistamise ja imehea kohvilõhna peale (nii naljakas, kui see ka pole, koosneb mu unistuste hommikusöök siiani pehmest leivast, keedumunadest, vürtsikiludest, kurgi-tomati-tillisalatist, murulaugust hapukoorega ja piimaga keedetud viljakohvist), tunda, kuidas lõhnavad sirelid (linnas ei lõhnanud nad iialgi samamoodi), jalutada õhtul paljajalu mööda kastest muru ja teha enne magamaminekut viimane reid hernepeenrasse, seista paduvihma ajal räästa all ja lasta soojal veel endale kaela pahiseda ning korraldada hiljem vanaema ahastuseks elutoa põrandal korralik märg liurada...
Selle kõrval muutuvad kohustuslik kartulivagude kõplamine ja porgandipeenarde rohimine kuidagi kahvatuks ja haledaks. Sest isegi seda andis huvitavamaks teha.
Nüüd...? Nüüd on ainult konnasilmad, kumminaalmaksud ja ropult igasuguseid kohustusi. Ohjah.
*vaatab mõtlikult aknast välja ja ohkab vanainimeselikult*
Eks ta ole.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Näedsa, mul olid samasugused suved ja ometi kadestasin ma neid, kes linnas olid. Sest suvel maal olla oli midagi tavalist, aga linn oli põnev ja täis elu.
Siis oli selline maaelu veel tavalisest tavalisem jah. Aga nüüd... Meie jõmm ei tea sigadest-lehmadest-lammastest muud, kui ainult on eemalt näinud. Tõenäoliselt ei hakka ta kunagi broileritele jahurokka segama ega sigade jaoks kapsarauaga peedilehti hakkima. :) Aga mul oli suvel linnas igav, sest kõik olid ära, ja need, kes ei olnud, polnud tavaliselt ka erilised suured sõbrad. Ja kaua sa kinos ikka viitsid passida. Onupoegadega maal laamendada oli palju põnevam :P :)
Ma tahan ka maale! Ma küll ei olegi päris linnas. Aga ikkagi! Ja läheks kah. Aga seep see on, kui sul puuduvad omad rattad, siis ootad kuniks saad :( Kahjuks.
Oh jah. Kuigi mind ootab seal üks Suur Rohimine. Ikkagi tahan Maapealsesse Paradiisi.
Mul oli maal omal ajal igati huvitavam. Kuigi vanaema ei pidand lõpus enam ei lehma, ei sigu eha kanu. Ja oli puukool ja kuusekeste rohimine. Sotsialistlikku Põllumajandust oli jälle põnev lugeda. Nu kesse mulle seda linnas otsima hakaks :D Naljatilk.
Ja kaerapõllul herneraksus käia ..
ma ükspäev tegin poisile koogel-moogelit... ise mõtlesin, kas see tänapäeval veel üldise linnugripi ja salmonelloosihirmus sobilik on:) talle ei maitsenud ka eriti... kahju.
ja täheühend neohbuc:)
Mu poiss kah eriti ei armasta vahustatud muna. Mekib küll - kui ma kooki teen näiteks - aga see on ka kõik. Meie poistega läksime kord omavahel kisklema, sest mune oli seitse, mis on ju kolmega jagamatu arv. Tüli lahenes, sest üleliigne muna kukkus lihtsalt puruks. :)
Postita kommentaar