See oli...

...vist Kaja, kes kunagi oma vanemate kohtumisest kirjutas. Triangel, päikesepaisteline ilm ja käik mere äärde (selgituseks: selline käik meenutab mulle alati isa, kelle surmast 19. juunil möödub üheksa aastat - kuna tema kui vana meremehe ja hilisema merepiirivalvuri tuhk sai kolme aasta eest hingedepäeval merre puistatud) tekitasid minus tahtmise natukene oma vanematest kirjutada.

Isa oli tegelikult pärit Vändrast ja oma lapse- ning nooruspõlve veetnud Raplamaal, aga nagu öeldakse, on veri see, mis rähnipoja puu otsa ajab. Tema puhul oli ilmselt ajajaks hiidlasest vanaema veri - sealtpoolt on neid seilajaid enne ja pärastki tulnud. Isa tuli Tallinnasse merekooli ja temast sai radist.

E jällegi sündis Õisus, kasvas Keenis, koolis käis Uusnas ja viimaks maandus koos perega Viljandi külje alla. Tema sooviks oli saada medõeks ja seepärast läks ta Tartu meditsiinikooli.

See juhtus 1968. aasta maikuus. Ema oli praktikal Maarjamõisa kliinikus ning täiesti juhtumisi töötas temaga koos isa kodukülast pärit tütarlaps. Ega neil isaga midagi olnud - rohkem selline "silm jäi peale" värk, aga igatahes otsustanud isa kord õhtuse rongiga Tartusse sõita, et toda tüdrukut külastada. Olla teine veel oma tädile, kelle juures ta Tallinnas elas, ohanud, et ei tea, mis teda sinna Tartusse kisub, ja naernud, et ju leiab seal oma õnne.

Leidiski. Kell kolm öösel Maarjamõisa kliiniku peaukse ees. E oli koos isa silmarõõmuga öises vahetuses, aga too oli hõivatud ja saatis E niikauaks isale ütlema, et tal läheb veel aega.

Valesti tegi. Jumala õigesti tegi.

E igatahes mäletab raudkindlalt oma kaht esimest mõtet, mis talle esmakordselt isa nähes pähe torkasid: 1. Temaga ma abiellun ja 2. Natuke lühikest kasvu, ma ei saa tema kõrval kõrge kontsaga kingi kanda.

Isa mäletas ainult ema silmi.

See on nii kummaline, kuidas üks pisikene juhus võib kahe inimese elud hoopis pea peale keerata ja nende saatused igaveseks ühte liita.

Kuigi me oleme pidanud juba üheksa aastat ilma isata hakkama saama, tunnen temast ikka veel kohutavat puudust. Seepärast lohutab mind natuke üks vestlus, mis meil kord J-ga oli. Poiss oli siis pealt kolmene ja vanaisa A-d ainult piltidelt näinud. Ta istus põrandal ja mängis. Korraga aga hakkas rääkima: "Vanaisal on nii ilus valge maja."

Mina: "Kus tal see maja on?"

J: "Seal." (viibe käega lae suunas).

Olgu öeldud, et mingit suremise ja taevasse mineku juttu ei olnud meist keegi talle rääkinud.

J: "Ja ilusad lilled on ka. Hästi palju lilli."

Mina: "Kus?"

J: "Vanaisa A aias. Tal on valge aed."

Mina: "Mida vanaisa A teeb?"

J: "Istub trepi peal ja ootab. Nora on ka seal. (Meie kolli, kes oli surnud paar päeva peale J teist sünnipäeva.) Pikutab vanaisa juures."

Olgu selline mõtlemine kui tahes eskapistlik, ometi on midagi lohutavat mõttes, et kui meie kord siit ilmast ära peame minema, võtab meid seal kusagil vastu isa, kes koos Noraga on meid oma lõhnavas lilleaias oodanud.

Kuidagi kurvaks kisub see jutt täna. Lõpetan parem.

Lugemiseni.