...on J-l kombeks õhtul küll oma voodisse minna ja seal jorutada - kas kuulata unejuttu (mis reeglina seisneb vaheldumisi kahe raamatu - Leelo Tungla "Koera elu" ja Kalju Kanguri "Kuningalinna lugude" täielikus ettelugemises) või unelaule (kas eesti filmimuusikat plaadilt "Siin me oleme" või lastelaule plaadilt "Mina ei taha veel magama jääda" vaheldumisi minu või kT poolt ette jorisetud laulukestega "Meie lapse lauluraamatust") - ja viimaks ikkagi teatada: "Emme, ma tahan teie juurde tulla." Järjekordne arenguetapp, muud midagi - selles vanuses hakkab laps pimedust kartma ja hirmuunenägusid nägema, väidavad targemad inimesed. Ega ma vastu vaidlema kipu ka. Täna öösel näiteks ärkasin, süda kurgus, kuna meie vahel magav J korraga nutuseguselt karjuma hakkas: "Piii-reeet! Mesilane, aia, mesilane on!" Ta lausa värises üle kogu keha, nii et ma pidin teda veidi aega silitama ja rahustama, enne kui ta uuesti magama jäi.
J on üldse hakanud pahade unenägude üle kurtma ja neid kartma. Vahel olen lausa tema toas maganud, aga nüüd on ta, jah, leidnud, et kõige julgem on emme-issi vahel. Kamandab mind enda kõrvale ja tahab, et ma teda kaissu võtaksin, kuni ta magama jääb. Reeglina kustun mina ise ka selle käigus ära, nii et viimasel ajal pole isegi telekat saanud vaadata.
Ma ei teagi, ausalt öelda, kuidas käituda. Loomulikult ma rahustan teda ja räägin, aga mis teha, kui isegi nii süütust asjast nagu seletus, kuidas mesilased mett koguvad (see oli neil kT-ga eile õhtul teemaks) võib kosmaar tulla.
Tegelikult on nii, et ühel ilusal päeval ta niikuinii enam meie kaisus magada ei taha - käib au ja väärikuse pihta ja palav on ka. Aga seni - las valib. Oluline on, et tal oleks hea ja turvaline olla.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Meil on Suusiga sama kamm, et oma voodisse pole nõus üldse minema... Tahab emme kaisus olla...
Aga kuna ta sipleb ja keerleb, siis on suht raske tema kõrval ise korralikult magada...
Oeh, loodetavasti läheb millalgi üle...
Meil on olnud suhtkoht vaba voli kaissu tulla. Kuni tita viimaste tissitõmmeteni oli meil iga öö keski kaisus kui mitte kõik kolm. Sel talvel hakkas 7-ne öösi unenägude ettekäändel meite voodisse maanduma. On olnud väga kitsaid hetki ja öid.
Jälle üks põhjus omada laia voodit, kuigi veidi palju ruumi ta ju võtab ja ise mahuks ka kitsamasse.
Ahh, see aeg saab ümber. Las nemad siis olla. Nagunii saabub päev kui nad kaissu ei taha.
Meil on ka õnneks ekstra lai voodi. :) Aga ometi suudab jõmm end mõnikord niimoodi risti keerata, et pea on mehe kõhu peal ja jalad üle minu.
Tegelikult magas ta päris kaua meie toas, kuna tema tuba ei olnud valmis. Päris enda toa sai ta alles neljaselt. Ja siis läks kuidagi lihtsalt kõik - oma tuba, oma voodi, poisi jaoks oli loogiline, et seal tuleb tududa. Pimedal ajal ka tahtis seal olla - jätsin talle akna külge kuuseküünlad põlema ja polnud asigi. Aga nüüd korraga - ilmad valged, toas lisaks gloobusele põleb soolalamp ka, aga ikka meie kaissu. Oh olgu, ei taha ma lapse närve rikkuda. Kuigi üleeile öösel olin kella neljast saadik praktiliselt üleval, sest jõmm kolkis mind jalgadega. Mees magas õndsa und, teda see üldse ei seganud. Lõpuks võtsin oma padja ja kolisin suure toa diivanile. :P
Meie peres pole ka kaissu tulemise piirangut. Suhtun samamoodi - küll ükspäev avastatakse, et ei sobi enam. Olgu see päev või 10 a pärast. Kui lapsele on vaja, siis järelikult on vaja.
/meil nimelt 1 laps väga kaisukas ja 2. üldse mitte kaisukas - õnneks ei pea voodit veel laiendama :)/
Ma ei tea, meie poiss telekat eriti ei vaata ja üldiselt püüan ise ka valida, mida tema nähes vaadata - õrnahingeline, nagu ta meil on. Aga jah - ilmselt elab ta mingeid pingeid välja unes või mine tea. Ja surm on teda viimasel ajal huvitama hakanud.
Postita kommentaar