...

Appi. Appi. APPI!

Ma ei saa sellest aru. Ma ei tahagi sellest aru saada. Niisugust käitumist ei vabanda miski. Mis siis, et asjaosaliste eest kippusid rääkima nende emotsioonid ja ka minus räägivad praegu emotsioonid. E on meditsiinis töötanud peaaegu nelikümmend aastat, ka tema leiab, et väärib oma töö eest paremat tasu, aga sellest hoolimata ei õigusta temagi halba tööd. Hoolimatust ja ükskõiksust ei õigusta mitte miski.

Ilmselt on minul lihtsalt vedanud, lolli moodi vedanud, et ma ei ole niisuguse suhtumisega kokku puutunud. Kuigi, mis seal salata - oma osa on siin mänginud ka see, et E tänu oma pikale staažile kõikvõimalikke tuttavaid omab. Kuid tõe huvides pean tunnistama ka seda, et kui ma kolmenädalase J-ga Merimetsa sattusin - tuulerõugete pärast - siis suhtuti minusse küll üsna kenasti. Esiteks jäi palati välisukse võti minu kätte, miska kT võis saabuda ja lahkuda, millal soovis - õed ei öelnud ühtki paha sõna (no ega ta seal just elanud ka, muidugi). Ja midagi halba ei kuulnud ma ka valveõelt, kellele ma keset ööd paanikas helistasin, kui J palavik tõusis juba 40,2 kraadini (naljakas, kuidas mõni pisiasi raudkindlalt mällu sööbib). Ja siin ei olnud tutvused mängus.

Aga viie aasta eest olid asjad võib-olla ka natuke teistmoodi...

Ikkagi on kohutav niisuguseid asju lugeda.