...siis ma jumaldan roose. Aga veel rohkem jumaldan ma metsalilli. Kollaseid metsalilli. Ülaseid, nurmenukke, kullerkuppe, isegi tulikaid.
Käisime J ja E-ga jalutamas. J väntas ees, meie E-ga kõndisime tema kannul ja korjasime nurmenukke. E-l vahepeal jalg värises ka, sest metsarada läks üsna panga serva pidi, tema aga kardab kõrgust. Mis seal salata - isegi minul hakkasid kohati varbaküüned sügelema. Päris kõhedaks võtab, kui kõrgete puude ladvad sulle ainult poolde säärde ulatuvad.
Aga oli meri ja mis peamine - oli tuul. Jahe, lõhnav, vaimustav tuul! Ma olen ju täielik tuulehull - mida tugevam tuul, seda parem tuju mul on. Tormiga pööraksin vist päris ära, aga ma ei ole sellega veel lähedalt kokku puutunud.
Aitab ka tänaseks, ausalt. Kaua võib.
Lugemiseni.
*kõmbib otsustavalt vasakule ära*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar