Täna...

1) ...on J kodune, sest põeb kõigi aegade jubedaimat nohu. Aru ma'i mõista, kust ta selle nihukese palavusega enesele hankis. Ja asi on tõsine, sest ta on oma voodis pikali ega taha isegi süüa mitte. Pole vast tarvis kirjutada, et ma olen tõsiselt mures.

2) ...möödub isa surmast üheksa aastat. Kõik see tundub olevat toimunud nii alles, aga kui mõtlema hakata, siis adud selle aja pikkust. Tahtsin täna natukene mere ääres istuda, aga haige J juurest ei lähe ma kuhugi. Õhtul tuleb E, eks me siis meenutame teda.

Mõni inimene lihtsalt on selline, et tema lahkumine jätab siia ilma täitmatu augu. Ei, ma ei idealiseeri oma isa - ta oli inimene oma heade ja vigadega, aga häid oli rohkem kui vigu. Ta oli kogu aeg taustal nagu müür. Kui enam midagi muud üle ei jäänud, oli isa alati olemas. Tema vankumatu rahulikkus ja napakas poolhiidlase huumorimeel on asjad, millest ma rasketel hetkedel puudust tunnen. Meie kT-ga oleme liiga ühte masti pabistajad, kuigi kT-l on mehelikku kainust ja julgust ja temast on samuti tuge. Aga... oh, seda on raske sõnadesse panna, miks nimelt - võib-olla seepärast ka, et kT on liiga tõsine; tal on omad põhjused, miks ta ei kannata lõõpimist ja aasimist, millega mina nii harjunud olen. Aga seal on veel palju muud, sest ega elu pole ainult naer ja nali.

Võib-olla on asi lihtsalt selles, et nüüd peame me ise oma elus otsuseid tegema ja vastutama, aga see väsitab ja kohati ka natukene hirmutab ja siis igatsengi ma taga oma lapsepõlve tugevat kindlust. Oh ma tean, et kõigel, mis meie elus juhtub, on oma eesmärk, aga see ei takista mind aeg-ajalt kurb olemast. Eks ole ju?

3) ...se seisuga jääb veel neli päeva maaleminekuni.