Mõtted. Hajevil.

Ma siin mõtlesin. Jaa-jah, seda ikka juhtub aeg-ajalt, et ma mõtlen. Aga see selleks.

Mul on kodus kasvamas üks viieaastane mehehakatis, kellele ma peaksin kasvatusega kaasa andma ausust, otsekohesust, julgust jääda iseendaks, empaatiavõimet, õiglustunnet, oskust teiste inimestega arvestada ja - mis minu arvates kõige tähtsam - isamaa-armastust ja uhkust oma juurte ning oma rahvuse üle.

Ideaalis.

Aga kuidas, kuidas ma saan seda teha, kui mu enda eluväärtused on kõikuma löönud? Kui mul on tunne, et nende väärtuste järgi elades võib minu laps jääda elu hammasrataste vahele? Sest isegi kui need väärtused kehtivad, ei loe need mitte küünemustagi? Sa võid ju koduseinte vahel ebaõigluse ja nõmeduse üle kurjustada, meeltki heita, kui enam ei jaksa, aga selle riigi käekäigu üle otsustajad, kes peaksid nagu tegema kõik selleks, et tema elanikel oleks hea elada, et suitsiidide arv kahaneks, et lapsi rohkem sünniks, et inimesed ei lahkuks välismaale tööle ja elama, et mõte perest ja oma kodust ei määraks inimesi aastateks töö- ja pangaorjusse - need otsustajad tegelevad oma asja ajamise ja lehmakauplemisega. Kuidas saan ma sisendada oma pojale austust meie presidendi vastu, kui mu oma austus on kadunud?

Teadmine, et minust ei sõltu mitte midagi, teeb jõuetuks. Sest isegi juhul, kui minust peaks saama üks saja ühest "äravalitust" (mida iial ei juhtu, sest eks te ju tea seda ütlust lehmakoogist ja vabast tahtest), on ju selge, et maksab erakonnapoliitika. Tuul ja müür ja hüüdja hääl kõrbes ja need teised sõnad, eksole.

Minu meelest on kohutav, et inimeses tekib tahtmine ära minna riigist, kus ta on sündinud, lihtsalt sellepärast, et ta enam ei suuda, et ta süda läigib kogu sellest jamast, mis selles riigis toimub. Õigemini on kohutav, et üks inimene selleni viiakse.

Oi ei, naiivsusest on asi kaugel. Ei ole piimajõgesid ja pudrumägesid ja kohti, kus elu on ideaalne, ei ole. Liiatigi on see liiga kerge allaandmine.

Ja muidugi püüan ma oma last kasvatada nende väärtuste kohaselt, mida ma ise õigeks pean. Kuigi vahel on mul tunne, et targem oleks talle õpetada valetamist, jultumust, üleolekut, ülbust ja üle laipade eesmärgi poole rühkimist - sest paistab, et vaid nii saab siin riigis elus hakkama.

Ja ometi - lootus jääb.