Soh

Ma'i oska oma äkitse sülle kukkund vabadusega midagi peale hakata. Üliväga naerr oleks hakata teist töö peale raiskama.

Et kust tema kukkus? Taevast ikka. Või noh, peaaegu. Eks mul oli ikka aega kah, et ennast vaimliselt valmis sättida. J nimelt pakkis juba üleeile õhtul asju ja eile tänitas mu kallal pool päeva, et ma tema riided valmis paneksin. Täna hommikul siis lõi kell veerand kaheksa silmad kolinaga valla ja kuulutas: "Vanama kohe tuleb ja siis on minek!" Marsa pidi tema sõnul minema kell 9.2356,927.

Onju.

J on oma kindlates reeglites kinni, kõik peab raudpolt nii minema, nagu kogu aeg on käinud. Ja et tema ikka reedel E juurde Tulikasse on läinud ja sealt pühapäeval koju laekunud, see on sihher värk. Noh, vähemalt ei vea ta E-d enam igal laupäeval üles Toompeale, sini-must-valge lipuke näpus. J-l ikka, mitte E-l.

Aga lipuke on tal endiselt aukohal ikkagi. Toas, kapi otsas, ilus ja kena, selle kõrval Tartust mänguasjade muuseumist tema valikul ostetud tinasõdur, ikka seesama sini-must-valge lipuke käes. Ohjah. Ega olid ajad, kui J nõustus uinuma ka ainult "Eesti lipu laulu" saatel. Kui seda viimase laulupeo ajal lauldi, keksis mede jõmm teleka ees üles-alla, endal tobe-õnnis naeratus näol. Tema unelaul ju ikkagi.

Miska mulle meenus naisÄ jutt sellest, kuidas mõlemad Ä-d kord koos kT õelastega Kuressaares puhkasid (I võis siis olla nii umbes nelja-viiene, M oli päris pisike). Nimelt olla I iga jumala hommik enam-vähem kell seitse oma silmad valla löönud ja hakkanud heleda lapsehäälega Eesti hümni laulma. Ä arvates võis seinatagusel rahval küll väga lõbus olla. Ütlema nad igatahes ei tulnud.

Nii et mede pere lapsed on rängasti isamaalised. Mis ei ole just halb asi.

Aga nüüd jah, see vabaduse-asi.

Ah, mida ma ikka teen. Tegelt on mul maalt pööningult kaasa taritud kangasteljed (ikka sihukest lapsemat sorti) sisse õnnistamata. Vaatan, ehk hakkan pusima. Aga kõigepealt - sööma!

Ollalaa!

*kõhu korinal köögu suunas ära*