Umbrohi ei hävine

Eksole.

Mitmes kord see mul sedasinast bloogi taasavada on? Teine? Aga midagi pole teha, kui inimesel on ka muid heietusi, mis käsitöö alla kuidagi ei kuulu. Pidage mind veidrikuks, kui tahate, aga seal ma õiendada ega jaurata ei saa. Pole nagu see bloog. Aga see siin on. Nii et edaspidi saate siit endiselt lugeda heietusi, mõtteid, mõttetusi ja muud. Näputöö alla kuulub ainult ja ainult näputööga seonduv. Vaat nii.

Millegipärast kerkis mulle silme ette pilt kunagisest teatrireklaamist, kus Velvo Väli karjatas punast parukat kandvale Ardo-Ran Varresele: "Õu mai gaad! Rann, Skalli, rann!"

Jaa-jah. Ei ole miskit parata. Ma püüdsin ikka uskuda, et minus on umbes 80% pereema-sukakudujat ja 20% napakat, aga tuleb siiski tõele näkku vaadata: asi on suisa vastupidine. Tsiteerides Kojameest: "Elu on ränk, aga karmilt õiglane." Ja ometi on mul tunne, et nüüd on asjad jälle paika loksunud.

Ajee. Ajee-ajee.

Muuseas jõudsin ka selle raamatu lugemiseni. Suvel maal olles kuulasin Vikerist järjejutupooltundi - seal loeti ette "Maarjakask" ja "Lättepiiga" - ning ostsin raamatu valmis, aga lugemiseni jõudsin alles praegu. Osaliselt vist tahtest naudingut võimalikult pikendada.

Ma ei ole Herta Laipaiga raamatuid eriti lugenud - kuidagi on mul õnnestunud niimoodi läbi elu tulla jah - aga see on mulle igatahes kustumatud mälestused jätnud. "Kurjasajust" tõotab samasugune raamat kujuneda.

Aga nüüd kaon koristama. Ollalaa!