Unenägudest

Aeg-ajalt satun oma unenägudes ühte linna. Ma ei tea, mis linn see on - ilmselt minu oma alateadvuse vili, sest seal on natuke Viljandit, aga on ka Raekoja plats. Kuid sellega sarnasused piirduvad. Ja ometi on tegu ühe kindla linnaga, sest oma unenäos ma tavaliselt tean, et see on tuttav koht, et "Näe, eelmine kord, kui ma siin olin, siis läksin mööda seda tänavat ja jõudsin sinna majja. Aga sealtkaudu pääseb kitsale kivisillutisega tänavale, mis muudkui tõuseb ja tõuseb keset vanu kindlusetorne, kuni ma olen kõrgemal kui tornikatused."

Seal on maju. Erinevaid. Daa. Loomulikult, kui tegu on linnaga. Seal on üks, mis kangesti meenutab mulle Teaduste Akadeemia hoonet: pikad parkettpõrandaga koridorid, saalid ja kipskaunistused seintel ning laes. Seal on pikk ja hämar koridor, mis päädib laia kaardus trepiga, mille ülemine ots hääbub pimedusse. Vaid üksik valge marmorkuju kumab sellest pimedusest mulle vastu. Naine. Natuke Adamsoni Hämariku moodi, aga väiksem. Ja ma tean, et sellest trepist ei maksa üles minna, sest seal on Miski.

Seal on veel maju, kus elab see Miski. Aga seal on ka suuri raamatupoode, kust ma võingi kõndima jääda. Seal on losse, mis upuvad roosidesse. Seal on parkmetsi, mille tagumistesse soppidesse samuti ei ole soovitav sattuda.

Seal on inimesi. Aga need inimesed teevad mind mõnikord kurvaks, eriti siis, kui ma ärkan ja taipan, et tegemist oli vaid unega. Ma ei tea, kas te olete kunagi tajunud seda kohutavat ahastust, kui äratuskell sind mõne kohutavalt kalli inimese seltsist reaalsusse rebib ja sa mõistad, et tegelikult ei kohtunud sa kellegagi - kõik oli vaid sinu hingepõhja igatsuste ja unes vabaks pääsenud kujutlusvõime vili. Minul on mõnikord nii. Siis võin ma vahel hommik otsa mingis nukruseudus ringi uimerdada ja meeleheitlikult kinni hoida mõnest tundest, mis unes möödus minust kergelt nagu liblikatiiva puudutus.

*on täiesti ilma põhjuseta natuke kurb*