Ma siin vaatasin...

...ja jõudsin järeldusele, et bloogist, kus ma tundmatuna sain oma vastikul iseloomul täiel rinnal õitseda lasta, on tasapisi saanud (vaid aeg-ajalt jaurava) emme bloog.

Kes ütles, et see paha on? Mina igatahes ei kurda. Ilmselt on... ma ei tea... prioriteedid muutunud.

"Ja paradigma muutus ka," lisab Maahärra jorinal juurde. (TM "M-Klubi".)

Aga nagu ikka, poeb mu hinge tahtmine tsiteerida ja kui see tahtmine juba kord olemas on, ei ole minu võimuses teda tagasi hoida. Niisiis, kasutades hiidnaise Creonta sõnu etendusest "Armastus kolme apelsini vastu": "Mis on minust nüüd saanud? Laste lemmik! Päh!"

"Naljad siin ja naljad seal," ütles Pipi ja tõstis Blomi kapi otsa.

*lehvitab vihinal kõrvu*

Tegelikult pidigi see olema minu emme-pooluse dirigeeritud sissekanne, aga ilmselt lõid kampa ka Oravakese Teine Mina ja Tõelise Soodaefektiga Blondiin, sest välja kukkus nagu alati. Õnneks viiuldab Mittesoovikontserdi Sümfooniaorkester täna täiesti ootamatult sellist meloodiat, mis lausa talutav on, ja Riho Sibul raspeldab: "Ma sind ei tea..."

Rahmaninov on ikka tontima ilusat muusikat kirjutanud, kas pole?

Terve selle aja, mis ma siin istun ja totrusi toksin, piuksub mu peas kaine hääleke (hm, sellel veel nime ei olegi - äkki siis lihtsalt Kaine Hääleke?): "Millal sa asja juurde jõuad?" Olgu siis.

Kui lollused sinnapaika jätta, siis ma olen ikka mures küll. J jäi eile õhtul jälle haigeks. Hommikul oli rõõmus ja roosa, keksis terve tee trollipeatusest lasteaiani ja itsitas omaette, koju tulime ka täiesti normaalsel, aga seal korraga tuli vaikselt minu juurde ja ütles, et tal on paha olla. Et köhima ajab. Kui ta mulle sülle ronis, tundsin, et ta on kuum nagu reheahi. Oligi - palavik 38,8!

See on üks rist ja viletsus, ma ütlen. Ta vaeseke ei saagi muud kui ainult tõbitseda. Lisaks allergia ja mandlid ja...

Neid muresid, neid muresid.

Tegelikult on asi ju naljast kaugel.

*sügav ohe*