Niipea...

...kui ma olen otsustanud oma pudrumulgu klõpsti kinni panna, et lasta inimeste (kaasa arvatud ja primaarselt just iseenda) närfidel natuke puhata ja taastuda, toimub asju, millest ei saa kirjutamata jätta.

Esiteks vaatasin eile õhtul "Paari" ja kuidas ma ka ei püüdnud oma arvamust endale hoida (tervislikum nagu ja ei aja teistel und ära ka), ei suutnud ma viimaks kiusatusele vastu panna ja kukkusin kribama. Sest mulle jäi üsna arusaamatuks, miks oli vaja jälle hakata Rüütlit mõnitama. Sorri, aga ära tüütab juba, ausalt. Pealegi ütleb vanasõna, et lamajat ei lööda, aga no need kolm noormeest - mis pagana imelik nimi nende triol ka ei olnud - ei saanud muidu, kui pidid ennast lamedalt välja elama.

Puht inimlikust seisukohast: jätke vanainimene rahule. See ei ole enam naljakas.

*oravake on teadupärast täielikult, kõige nelja käpa ja lugematute sabakarvadega Ilvese pooldaja, nii et palun mitte valesti mõista*

Teiseks tabas meie (ja arvatavasti kõigi J rühmakaaslaste peresid) kurb uudis: nimelt läheb J lemmikkasvataja mehele ja kolib sootuks teise Eestimaa otsa. Kui poiss seda eile teada sai, läksid ta silmad suureks-suureks ja olid ilmatuma kurvad. Mul oli lapsest lausa südamest kahju. Pealegi - sihuke jant, nagu neil ülemöödunud aastal selle kasvataja leidmisega oli, ja nüüd hakkab siis jälle peale.

Ega midagi. Loodame, et tuleb jälle selline, kellega J-l probleeme ei teki. Kuigi, selles lasteaias ei olegi tekkinud. Eelmises lasteaias oli asi lausa nii, et kui oli "kurja kasvataja" vahetus, istus J oma kapi juures ja keeldus rühmaruumi minemast. Ja mina omakorda kuulsin pidevalt, kui paha laps mul on.

Ah olgu. Saba sirgu!