Nõndaks

Kodus tagasi. Tänane linnatrett sisaldas endas peaaegu nelja tundi lastepolikliinikus - J käis allergoloogi juures ja mõõtis kopsumahtu. Puhus nii, et oli näost lilla, aga siis sai kiita ka, et näe, nii tubli viieaastast, kes täpselt aru saab, mida teha, polevat neil tükil ajal näha olnud.

Aga lõppkokkuvõttes on meil üks mure juures. J-l nimelt on tolmuallergia. Puhumistest andis õnneks (ptüi-ptüi-ptüi) teada, et miski näit oli J-l kaheksa - kaksteist andvat põhjust tõsiseks mureks, sest see näitavat juba astma teket. Viimasega aga olen ma isa tõttu väga lähedalt ja tõsiselt kokku puutunud. Ega ma paanitse, see on lihtsalt haigus, millega kohtumisest ma parema meelega hoiduksin. Ja lisaks veel ravimid, mis selle haiguse puhul on siiski hormonaalsed.

Igal juhul tähendab see ranget režiimi: iga päev põrand ja muud pinnad üle käia, tuba õhutada, võimalikult vähe tolmukogujaid igale poole - ma'i kujuta ette, mis häält noormees teeb, kui ma ta kaisuloomade hunniku voodist minema kupatan ja kapipealse mänguloomade kollektsioonist lagedaks olen sunnitud tegema. Liiatigi on me majas õhuniiskust ikka üle lubatud neljakümne viie protsendi. Ma'i teagi, mis oleks lahendus. Kliimaseade? Veefiltriga tolmuimejale olena ma niikuinii juba mõtlema hakanud.

Ohjah. Vähemalt võib plusspoolele kanda selle, et kassi- ja koerakarvadele J allergiline ei ole. Olgem rõõmsad sellegi väikese asja üle.