...

Istusin tükk aega ja kogusin mõtteid, sest õieti ei oska selle teemaga kuskilt otsast alustada.

Ei, ei midagi hullu. Lihtsalt eile õhtul ei olnud mul kaua und. Kell liikus ikka juba üle kahe, kui ma viimaks magama jäin.

Õhtul näputööd nokitsedes klõpsisin kanaleid, et taustaks midagi mõnusat leida. Leidsin aga karminäolise Seagali, kes klohmis kedagi, nii et hambad lendasid, vägistamist filmiva Oldmani ja prügimäel rämpsukottide vahelt välja turritavat poolikut jalga sikutava CSI meeskonna.

Mõttel on suur jõud. Vahel on parem, kui ei mõtle - saad magada. Aga kui und ei ole, kui ümberringi valitseb pilkane pimedus ja kaasa nohiseb kõrval rahulikult, siis võimenduvad kõik hirmud ja mured ja nii vajus mullegi korraga kaela kõigi mu varjatud hirmude laviin, mis koondus ühte punkti: minu laps.

Paanikaosakond. Mis siis. Aeg-ajalt tuleb seda ette meil kõigil. Ja ometi on see kõik ju olemas: perevägivald, koolivägivald, haiged perverdid, narkomaania ja kõik muu. Meedia võimendab seda kõikvõimalikul juhul, mida räigem juhtum, seda suuremate ja mustemate tähtedega see üles riputatakse.

Loomulikult peab rääkima, hoidku jumal, väga peab. Aga meil on vägivallast tehtud asi, mis müüb. Ah, mitte ainult meil - igal pool. Veri, murduvate luude ragin ja soolikad tungivad ustest ja akendest sisse. Jaa-jah - pakkumist poleks, kui ei leiduks turgu. Aga see on haige. Ja ma oleksin geenius, kui suudaksin mingigi lahenduseotsa kätte anda.

Mis siis, et utreerin. Vahel on vaja. Ja mis siis, et suuresti räägib minus kanaema, keda viimasel ajal üha sagedamini külastab mõte, et kuidas ka ei tahaks, aga kuni surmani kaitsvalt oma lapse kõrval käia ja teda maailma eest varjata ei ole võimalik. Ja et parem on selle mõttega leppida, sest vastasel korral lõpetad ise hullumajas.

Ah. Sihuke ilma lõputa kriba.