...tegemast nägu, et kõik on hästi. Sest tegelikult ei ole.
Tundemärgid olid olemas juba mõne aja eest - olen korra musta masenduse põhjas ära käinud ja seepärast tunnen neid. Ja võitlen küünte ja hammastega, kuid libisen üha sügavamale.
Ma ei suuda tööd teha. Mõnel hommikul vean end ainult tahtejõu varal voodist välja - ma pean, sest mul on pere. Aga tasapisi muutun kõige suhtes ükskõikseks. Vähe on asju, mille üle ma suudan siirast rõõmu tunda, ja see rõõmgi vilksatab pimeduses nagu üksik jõuetu valguskiir ning kaob siis. Ma võin tundide viisi tugitoolis istuda ja enese ette vaadata, midagi tegemata, samas teades, et teha on palju, oi kui palju. Ma ärritun kergesti, minu nutma ajamiseks piisab imevähesest. Vahel imestan isegi, mis see on, mille toel ma veel edasi tiksun. Aeg-ajalt tabab mind hirm, mis saab siis, kui ma hakkama ei saa. Kui ma jälle tähtajaks tööd üle ei anna ja vabandusi otsin, et ajapikendust saada. Aga ma ei julge enam M-ga rääkida, sest ma kardan, et nad kirjutavad mind lihtsalt maha. Sest tegelikult ma armastan oma tööd, see on ainus asi, mida mulle tõesti meeldib teha. Ma saan ka kirjastusest aru - neil on oma kavad ja plaanid, ja siis tuleb üks äpu, kes omadega puntrasse on jooksnud - miks nad peaksid mind hoidma?
Ära virise, hakka elama?
Uskuge mind, ühe depressioonis inimese jaoks ei ole midagi hullemat kui see, et talle niimoodi öeldakse. Mida ma siis tahan kui mitte elada? Rahulikult, ilma et mured ja hirmuhood mu kõri kinni nööriksid? Kui ma teaksin, mida teha, siis ma teeksin seda ja ei virisekski. Ma kordan endale kogu aeg, et ma saan hakkama - sain eelmine kord ja saan nüüdki. Aga seekord on raskem. Sest eelmine kord olin ma üksi. Minust ei sõltunud keegi. Ma lihtsalt kopitasin raamatukogu riiulite vahel ja võitlesin musta masendusega. Jah, mind aitas üks inimene. Aga praegu on see inimene kaugel.
Oma pere? kT on küll kohutavalt kallis, aga ta võib olla ka kohutav pessimist. Seni on minu vääramatu optimism sellele tasakaaluks olnud, aga nüüd on mu jõud otsas. Ja E on sihuke Koduvana-tüüpi rahmeldis, kes hinges mõtleb head, aga tegelikkuses muudab oma rõõmsate julgustustega olukorra veelgi hullemaks. Liiatigi ma tean - nii paradoksaalne kui see ka pole - et ta ise väsib samal ajal kohutavalt. Ja lõpptulemus on mõistmatusest ja mõlemapoolsest enesehaletsusest põhjustatud tüli.
Aga kõige hullem on asi J-ga. Minu probleemid ainult süvendavad tema omi - autistlikud jooned tema käitumises muutuvad tugevamaks. Ta elab oma muret välja nii, nagu oskab ja ma peaksin tema jaoks kogu aeg olemas olema, aga ma ei ole. Ma ei suuda. Aeg-ajalt tahaksin, et maailma küljes oleks lüliti, millest seda maailma oleks võimalik välja lülitada. See aga tekitab kohutava süütunde. Ja kõik jookseb nagu nõiaringis, lõputult, tiir tiiru järel.
Ei. Tablette ma ei söö ega hakka ka kunagi sööma. Ma ei usu neid ega usalda samuti mitte.
Aga küllalt sai ennast haletsetud. Kas ma tahan või ei, aga tööd tuleb teha.
Eks püüame siis.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
14 kommentaari:
mina olen ka mõelnud selliste asjade üle, et ... noh, ajuti on küll selline tunne, et ... läheks õige psühhoneurosse puhkama.
aga siis ma olen mõelnud, et oma laste nimel ma pean tugev olema. kõigest muust võib siiber olla, aga nende nimel ma pean pingutama, end kokku võtma.
filmi Girl, interrupted vaatamine aitab ka igasugu lollide mõtete vastu (minu enda omade, ma mõtlen).
ja ma olen nagu kuulnud gerimaxi kohta häid sõnu, et see pidavat ka nagu tuju paremaks tegema ja energiat andma. see on looduslik värk.
ja värskes õhus jalutamine teeb ka paremaks, võta see aeg enda jaoks, seda on vaja.
ole tublike!
Kui pea valutab, siis võetakse ju tablett, miks seda hingevalu puhul peljatakse?
Ma tahaks ainult nii palju öelda, et antidepressandid ei ole rahustid ja nendest ei teki ka sõltuvust, nad ei ole ergutid ega tujutõstjad. Nad leevendavad hingevalu ning eemaldavad mitmed bioloogilised sümptomid, aga nad ei tekita mingil juhul õnnetunnet.
Ja veel. Mõnikord on parem võõras kõrvalpilk, kui lähedase inimese oma.
Ma tean, mida sa tunned. Või vähemalt arvan, et tean. Kuigi ma tööl ei käi ja tähtajad kuklas ei istu, on mulgi ette tulnud depressiooniperioode (arsti juurde ei ole ma läinud ja teiste eest olen oma masendust varjanud), ei aita siin laste peale mõtlemine ega midagi (pigem tekib tavaliselt mõte, et võibolla oleks kõigil ilma minuta kergem ja parem). Aga ühel päeval hakkab kõik paremini minema ja eluisu tuleb tagasi, nii ma alati usun, siiani on nii ka läinud. Usu mind, lähevad ka Sinu päevad ilusamaks ja heledamaks. Jõudu ja usku ja lootust!
No tore. Miks Blogger arvas, et ma kell 11:15 anonüümne olen?
Aitäh toetuse eest.
Kõige hullem mure on tööga. Kirjastuses on plaanid paigas, raamat tahetakse jõuluks ilmutada, tõlke üleandmise tähtaeg on esmaspäeval, aga mina nokerdan alles napilt sajanda lehekülje kallal. Neljasaja seitsmekümne viienda asemel. Ma arvasin, et suudan, aga ei suuda. Sealjuures ma tean, et ma ise olen oma olukorras süüdi - ei, õigemini ma tean, mis mind ees ootab, aga ei suuda midagi olukorra parandamiseks ette võtta. Lihtsalt istun ja lasen lumepallil veereda. Ma olen puntras, aga jälle kord minna ja ajapikendust paluda... Võtke loogiliselt - kes viitsib niisugust saamatut virisejat lõputult taluda? Alles möödunud aastal veel olin uhke selle üle, et suutsin oma tööd tähtajaks üle anda, aga möödunud sügisest alates lähevad asjad allamäge ja nüüd... Ma lihtsalt kardan, et mulle öeldakse head aega. Olgem ausad - ma ise ütleksin viimaks endasugusele head aega, sest kaua sa ikka kannatad ja mõistev püüad olla? Ma lihtsalt ei julge enam rääkima minna. Ja see on kõige hullem.
Ja kõige selle otsa tuleb riburada pidi muid asju. Päris ausalt: laps ongi see, mis mind veel liikuma paneb. Ja see, et mees vajab hoolitsust.
mnjah.
otsekohepraegu hangi endale kuhi šokolaadi ja pane toas kõik tuled põlema.
kas oled oma juuksed juba leekivpunaseks värvinud või on sul see võimalus alles kasutamata?
ma lohutaks sind küll, aga sul juba niigi raske olla.
Võibolla mõni aroomiküünal, mõni hea muusika plaat -eriti hästi mõjuvad saksa paraadmarsid ja entusiastlik hiina rahvamuusika. Mõni hea lõhnastatud vannikuulike ja muidugi sokolaad.
Võibolla tahad hoopis metsa ära minna?
:) Punane pea on päris ahvatlev mõte, aga šokolaadiga on nii ja naa - minu gabariitidega naisterahvas peaks seda pigem vältima. Aga ma mõtlen selle peale.
Kuidas öötööga on, seda ma ei oska öelda. Üks jama on see ka, et ma olen kogu aeg uimane ja väsinud. Magan öösel kümme tundi, siis ajan ennast jalule, kahe tunni pärast vajun jälle voodisse ja kustun täielikult veel vähemalt kolmeks tunniks. Vitamiine söön, aga väsinud olen ikka.
Ieska: kusjuures jah, mõte metsa minekust on samuti ahvatlev, aga siin on jälle aga. Mõte ihuüksi kuhugi minekust tundub kohutavalt egotsentrilisena - peaasi, et minul oleks hea, teised vaadaku, kuidas ise saavad.
ühel korralikul depressiivikul peaks gabariitidest vist ükskõik olema?
šokolaad on ajukeemiale kasulik. tablette sa ju ei taht...
mine perearsti juurde, äkki on sul hoopis rauapuudus ja hemoglobiin madal. peaksid naelu sööma või miskit.
Tõsiasi on see, et kui ma kuhugi läheksin, siis muretseksin sellepärast, kuidas nad ilma minuta hakkama saavad.
ematehnik: kui sa mind näeksid, siis saaksid aru, et ma ei saa lubada enda gabariitide mitte korda minekut. See hakkaks rängalt tervisele. Aga tassi kuuma kakakod joon ikka vahel.
hmm, no aga mis nad teevad siis, kui sa esmaspäevaks ei jõua? panevad vangi või?
kust nad leiavad uue tõlkija, kes selle sinust rutemini ära teeks?
ma arvan, et see väsimus ikka peris normaalne ei ole, ja kus häda kõige suurem, seal perearst kõige lähemal, pealegi on arstitõend tänapäeva eestis siiski veel arvestatav dokument ka kirjastajate jaoks, ma loodan.
Ei pane vangi, aga endal on kohutav läbikukkuja ja altvedaja tunne, mis olemist just paremaks ei muuda. Häbi ka nagu. Pealegi inimesed ootavad. Sa isegi vast, sest tegu selle sarja neljanda raamatuga.
mhmh, ma algul kohe arvasingi seda:)
ah et nii paks kohe või:P
oeh, mis ma oskan öelda...:)
hoian pöialt sulle igatahes!
Postita kommentaar