Noojah

Vat fikuski ma seal kotil kaua vedelesin. Und ei tulnud ja valutava peaga pikali olla, eriti veel, kui köhima ka ajab, on palju jubedam kui istuda. Või seista. Viimast ma ka tegin. Kasutegur selle asja juures on see, et puhvetkapp sai kord jälle ära koristatud. Vaatasin oma küünlamajanduse üle, noh, ja selle käigus üksiti kraamisin ka pahna ahju. Peab ju valmis olema pimedas käsikaudu küünlaid leidma, kui elekter tormiga ära peaks minema (mina ei tea, kus ta meil käib, aga sihukese ilmaga ilmselt väisab Mallorcat või Dubaid või) ja siis on ikka kõvasti abiks, kui puhvetiukse avamisel igasugune väljapudenev träni sind kõigepealt uimaseks ei löö, eksole. Ja ah jaa, puid peab ka tuppa tooma.

Mulle meenus praegu, kuidas vanasti maal mõnikord elekter ära läks. No ikka talviti tugeva tuisuga, kuis muidu. Ja tavaliselt siis, kui vanaisa-vanaema parasjagu tööl olid (nad olid ikka juba pensionil, aga käisid mõlemad koristamas - Viljandi autobaasi ja LEMK-i ja MEK-i jamisnadsealkõikolid), mina aga istusin kodus koos koera ja voodihaige vanaonuga. Korgid, mida sisse lülitada, asusid kolme kilomeetri kaugusel, ja isegi kui ma, algkooliealine laps, oleksin osanud nendega midagi peale hakata, siis ega ma läbi hangede sinna sumbata ikka oleks jaksanud. Nii ma siis kuulasin raadiot, koer kaisus, ja ootasin, millal vanavanemad koju jõuavad. Eriti hästi on mulle meelde jäänud kord, kui oli Keskööprogrammi kordus ja ette loeti Oscar Wilde'i "Canterville'i lossi kummitust". Muidugi on see tegelikult parasjagu humoorikas lugu, aga toona ma küll nii ei arvanud. *pugiseb naerda* Aga ega see sellepärast kuulamata ka jäänud - põnev oli ju.

Näh, päike tuli välja. Mõnus.

Aga süüa tahaks.

*lehvitab ja loivab köögi suunas vasak-paremale ära*